Meelis Luht: milleks maantee – püsige kodus!

Võõbu-Mäo teelõigu ehitus Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Aastast 2048 on Eestis autode kasutamine keelatud. Üleminek jalgratastele algab kohe, kui järgmisel aastal lumi ära sulab, ning etapi viimases osas ehk 2040. aastast algab üleminek vaid jalgsi liikumisele. Strateegiline eesmärk on jõuda sajandivahetuseks täieliku liikumiskeeluni. Esimese asjana selles reas sai peatatud maanteede ehitus Eestis.

Me oleme rongirahvas. Ellen Niit lõi koos Gustav Ernesaksaga laste rõõmuks aegumatu luuletuse ja laulu «Rongisõit». Teate ju küll: rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh. Tundub, et see laulumäng on nii mõnegi aju pahaaimamatult ära kodeerinud ning kuuldes sõna «rong» läheb kood peas kohe tööle. Ainult ei tea, kas pärast esimest laulurida ka järgmisi ridu ja salme teame või mäletame.

Maailma üks kõrgeimalt hinnatud ja võib-olla ka ülehinnatud Elon Muski elektriautode projekt Tesla näitab, mida turud ja inimesed ootavad ja loodavad. Inimestele meeldib liikuda ja selle tõestuseks on parim ja samas ka halvim näide «Covidi kodu­arest» – me tahame minna, aga ei saa.

Maailma suured autotööstused on aastakümneid ostnud kokku nii mootorite kui ka tehnoloogiate patente ja arendusi, kuid ei teinud nende rakendamiseks suurt midagi. Arvatakse, et peamiselt seetõttu, et kaitsta olemasolevat fossiilsetel kütustel põhineva sisepõlemismootori ärimudelit. See mudel hakkab otsa saama, aga inimeste huvi autode vastu pole kuhugi kadunud, ainult uut ja elu säästvat lahendust on vaja. Elektriauto on üks selline alternatiiv ja neid tuleb veel.

Kriisieelne olukord ei tule enam tagasi, aga ometi leidub neid, kes tahavad kõik ühte rongi suruda.

Covid näitab meile taas kätte, kui õrn ja habras on inimene. Saksamaal õppides kuulsin eakatelt, et teise ilmasõja järgse Euroopa ja praeguse koostöö ehk Euroopa Liidu peamine eesmärk on vältida sõda. Ega ma saanudki sellest õieti aru, aga vähemalt kuulasin. See kogemus ja inimese haprus hakkab ununema, sest enam ei ole palju neid, kes saavad oma kogemusest vahetult rääkida. Covid on nagu kolmas maailmasõda, mis tuletab inimelu hapruse taas meelde, ainult seekord käib sõda inimeste ja looduse vahel. Kriisieelne olukord ei tule enam kunagi tagasi, aga ometi leidub meie hulgas neid, kes tahavad jäärapäiselt kõik ühte bussi või rongi suruda. Kas maskid on kogemata ka silmade ja kõrvade peale sattunud?

Kogu Rail Balticu ja meie raudteeprojektide ümber käiv kära tundub juba nõukogudeaegset BAMi propagandat meenutavat – sest kui on otsustatud ka see, et raudtee on roheline, siis tuleb allutada kõik ressursid selle projekti elluviimisele. Kui vaja, värvime kõik roheliseks, ka kuivanud puulehed.

Eesti keel on ilus keel – sõnadel on palju tähendusi ja varjundeid. Võtame sellesama sõna «roheline». Kevadel on see tärkamine ja uus algus, innustab loomingule ja rahustab. Inimese kohta öeldud roheline viitab samas puuduvale elukogemusele ja tarkusele. Ka projektid ja plaanid võivad olla rohelised ning rohelisel on palju varjundeid. Kõik, mis hiilgab, ei ole kuld, ja kõik, mille kohta öeldakse roheline, ei ole teps mitte roheline. See mõistatamine ja mõistmine saab toimuda vaid igaühe enda peas, mitte libauudiseid ja ärihuvide poole kaldu olevaid arvamusi kuulates.

Maanteed ei ole vaja – säästumeede. Kui maanteedel ei ole tähtsust ja need on ebaolulised, võiksime nii vastavast ministeeriumist kui ka transpordiametist koondada kõik maanteedega aega sisustavad isikud – mida te seal niisama istute. Lahkumispakett võiks sisaldada mõnusat nädalavahetust Ida-, Lääne- või Lõuna-Eestis. Pakett algaks reede õhtupoolikusel tipptunnil ja tagasi saaks sõita pühapäeva õhtul, minna tuleks autoga, võimalusel ise roolis. Autoks saab kasutada ainult viie kuni kümne aasta vanust väikekeskklassi sõidukit, millel puuduvad igasugused juhiabisüsteemid (selliste autodega käivadki paljud meie inimesed tööl, kes Tallinnas, kes veel üle lahe jne). Võimaluse korral kasutada päevi, kus sajab lund või vihma või vähemalt on nähtavus häiritud. See ei ole aga raske, sest päikselisi päevi ei ole meil palju. Reisilt naastes mõistate kindlasti, et Tallinnas on hea elada, parem on sealt mitte lahkuda. Lisaks saate kinnituse, et mitte mingisugust maanteed ei ole vaja! Mõistate oma senise töö mõttetust ja hakkate uut sisukamat tööd otsima. Ja riik saaks eelarvesäästu – iga kokkuhoid on raskel ajal abiks.

Kogu Rail Balticu ümber käiv kära tundub meenutavat juba nõukogudeaegset BAMi propagandat.

Aga Põltsamaal tehakse ketšupit ja Laevas on suur meierei, kuidas nemad siis oma tooraine saavad ja kauba laiali veavad? Pole hullu, ehitame raudtee. Lisaks ei lähe see piim enam nii ruttu hapuks kui vanasti ja on aega seda raudteejaamades ümber laadida. Ah, mis maapoed või -ettevõtted, kui töölised Tartu ja Pärnu suurmagalatest rongiga Tallinnas tööl käivad, saavad nad teel koju ka pealinna poest läbi hüpata. Äri käib meil ikka ainult Harjumaal.

Ning pimedusega löödud inimeste silmad ei saagi aru, kuidas lähivälismaa ja Euroopaga ühenduse loov Rail Baltic toob õnne nende õule, aga neist ja riigisisesest logistikast suure kaarega, nagu selle trasski, mööda sõidavad.

Miks me peame oma vabadusest loobuma? Olete kindlasti kuulnud mõne tuttavagi suust rutakaid ja tabudes kinni olevaid mõttekäike, et mina ei osta kunagi mobiili, sest mul on lauatelefon, mina ei vaja tööks arvutit, sest eelistan paberit, mul ei ole vaja e-posti, sest saadan kirju postiga – ja kus nad nüüd on?

Aeg toob uut tehnoloogiat ja teadus loob värskeid lahendusi. Saame helistada Ameerikas õppivale lapselapsele või unistada arvuti taga Maldiivide liivarannast, meie soov sõita ja rännata, vabalt ja piiranguteta, ei ole kusagile kadunud. Auto on andnud inimestele enneolematu vabaduse, aga ka ühe taskukohasema eelarvega reisivõimaluse. Reisida saab isegi Eestis. Aga kui tehnoloogia on aegunud või vale, siis pöörame tähelepanu muutuse vajadusele, selmet piirata inimeste turvalist liikumisvabadust. Ka isesõitvad sõidu- ja veoautod vajavad maanteed.

Või ikka ihkame sunnismaisust ja liikumise piiramise vabadust?