Toomas Kiho: kus on Eesti iseseisvuse võtmed?

Toomas Kiho. Foto: Kristjan Teedema

Aeg on mõista, et Soome lahe kummagi kalda kindlustamiseks tehtud otsused on meie saatuseotsused, kirjutab ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.

Kui Lennart Meri oli president, armastas ta rääkida demokraatia saarest: maailmaosa, mis juhindus demokraatlikest printsiipidest ja turumajandusest, pidi uute läänega liitujate arvel järjest suurenema – ja nii tema ajal ju ka läks. Mõneti sarnaneb see jutt Francis Fukuyama teooriaga ajaloo lõpust, kus ühiskonnad on jõudnud oma arenemises teatud ideaalkujule, ja parimais neist valitseb liberaalne demokraatia. Ei saa salata, et sarnasus on suur muudegi utoopiatega, sh nn arenenud sotsialismiga, kust jäi vaid kukesamm üleilmsesse kommunistlikku ideaalühiskonda.

21. sajand on näidanud – möödunud aastasaja viimased tähised olidki siin Lennart Meri presidendiaeg 1992–2001 ning Fukuyama raamat «Ajaloo lõpp ja viimane inimene» (1992, eesti k 2002) –, et paraku pole tegelikus maailmas liberaalse demokraatia hallatud ühiskondade osa mitte suurenenud, vaid pigem vähenenud. Demokraatia saar on üha kitsamaks ja väiksemaks murenenud. Ja see on ohtlik just meiesugustele, kes on sellele saarele kuulumisele kogu oma energia andnud. Eesti on ju alati hoidnud välispoliitilist suunda, kus sõpru ja liitlasi otsime sama ideoloogilist raami kandvate riikide seast.

Möödunud sajandi lõpus näis, et ukse taga on pikk järjekord riikidest, kes sisselaskmist ootavad, ja niipea kui nad on klubisse vastu võetud, saabki saar suurem ja silmapilk on ukse taga juba uus trobikond riike, kes kõik tahavad samale magusale elule ja haljale oksale jõuda. Igatahes oli siis kindel, et uksetagune on täis innukaid ja sõbralikke riike.

Nüüd oleme aga olukorras, kus meil uusi sõpru õieti polegi – ei ukse taga ega kaugemal – ning tuleb tõele au anda: üksteise järel hoopis halvenevad suhted õige paljude riikide ja piirkondadega maailmas.

Muidugi on siin Eesti jaoks ohumärke. Oleme oma välis- ja julgeolekupoliitika rajanud liitlassuhetele, küünikud ütleksid, et ühele üliliitlasele ja tema toetusele, rahulikumad analüütikud viitaksid liikmesusele rahvusvahelistes organisatsioonides nagu NATO ja EL, samas tuules tegutseme ka ÜRO Julgeolekunõukogus. Positsioon, et kõik need sammud on meie julgeolekut ainult tugevdanud, on olnud kõigutamatu. See on olnud meie välis- ja kaitsepoliitika nurgakivi peaaegu kolmkümmend aastat. Tahtmata siingi seda küsimärgistada, tasub ometi vaadata, kuhu me sellise poliitikaga oleme sammunud ning veelgi enam – kuhu oleme sammumas.