K, 18.05.2022

Toivo Tammik: ooperiteatril on koht olemas

Toivo Tammik
, arhitekt
Toivo Tammik: ooperiteatril on koht olemas
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 12
Estonia teatri võimaliku juurdeehituse mahuplaan. Uue hoone peasissekäik jääb paviljonipoolsele küljele, vaates esiplaanil.
Estonia teatri võimaliku juurdeehituse mahuplaan. Uue hoone peasissekäik jääb paviljonipoolsele küljele, vaates esiplaanil. Foto: Toivo Tammik

Rahvusooper Estonia vajab uut saali. Miks on vaja see ehitada just südalinna ja vana maja külge, kirjutab arhitekt Toivo Tammik.

Nagu enamikul eestlastel, leidub Estonia saamise ja hävimise lugu ka minu perekonna pärimuse sügavamates kihtides. Eelkõige jäid meelde juba lapsepõlves isalt kuuldud lood Estonia tähtedest, 1944. aasta põlengust, uuest laemaalist ja asendatud tagafassaadist ning «viletsast» akustikast. Minu vanaisa tädipoeg oli maja valmimise ajal 1913. aastal Estonia seltsi esimees ning perekonna raamatukogus on läbi ime säilinud üks 1938. aasta väljaanne «Estonia teatri- ja kontserdihoone ajalugu».

1902. aastal kirjutas ajaleht Teataja kaunis sapiselt, et «kui Eesti seltside ringkonnad ühise Eesti seltsimaja kohta linnavalitsuse meestelt küsisid, kuhu selleks platsi võiks saada, juhatati Eesti mehi linnast välja – Tõnismäele ja Liiva peale... Ja Saksa teatri tarvis on kõige parem paluke kesklinnas välja valitud...». Asjad hakkasid siiski liikuma ning saksa teatri kõrvale saadi seltside jaoks linnalt sisuliselt tasuta krunt, sealjuures 25 aastaks fikseeritud iga-aastase obrokimaksuga. Lepingutingimuste punktis 12 seisis: «Antud maatükile püstitatavad ehitised peavad olema arhitektuurselt igati kaunid.» Loodi komisjon teatrihoone rajamise korraldamiseks, mille esimeheks sai Konstantin Päts. Järgnesid 1905. aasta sündmused, mis Tallinnas tegutsenud rahvuslike seltside tegevuse mõneks ajaks halvasid. Samas Vanemuise ehitusega saadi valmis juba 1906 ning ka Pärnu Endla ja Valga Säde jõudsid Tallinnast oma hoonete rajamisel mitme aastaga ette.

Estonia teatri- ja kontserdimaja arhitektuurivõistlusele laekus 17 projekti ning auhinnatud töödest korraldati näitus Pritsimaja saalis, kusjuures esimest kohta välja ei antud ning teise koha said võrdselt Lindgren-Lönn ning Bubõr-Vassiljev. Projekteerimisleping sõlmiti arhitekt Armas Lindgreniga 7800 rublale. Estonia avati sõnateatrina, kusjuures kui Vanemuine ja Endla avati Kitzbergi näidenditega, siis Estonial omakeelse originaalnäidendiga õnne ei olnud, korraldatud näidendivõistlus ei andnud tulemusi ja Vilde «Tabamata ime» oli eesti seltskonna jaoks liialt äratuntavate tüpaažidega. Hugo Raudsepp kirjutas Päevalehes: «... nii imelik, kui see meil esiotsa tundub, kuid näib, nagu oleks meil palju kergem teatrimaju ehitada kui avada,» viidates kibedalt rahvusliku dramaturgia kasinale valikule.

Nimetatud 1938. aasta juubeliväljaandes võidi tõdeda: «Kakskümmend viis aastat on seisnud see hoone iga tallinlase silmade ees, kuid keegi ei või ütelda, et selle aja jooksul oleks ta kellelegi tundunud ilmelt «ajast läinud» ehitisena.» Tuntakse uhkust selle üle, et küllalt detailne tellijapoolne lähteülesanne «mida läbistas punase niidina põhimõte – lihtne ja odav» toimis ja võimaldas linnaruumis mitmetahulise ning toimiva terviku rajamist.

Märksõnad
Tagasi üles