Jaanus Karilaid: võitlus mõtteviisi pärast jätkub

Raha. Foto: unsplash.com

• Eelarvetasakaal pole hetkel kõige olulisem
• Paljud suurprojektid on rajatud laenurahaga
• Maailm on finantskriisist õppinud

Laenu võtmine tähendab just mõtlemist järgmistele põlvkondadele, kirjutab Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid.

Keskerakonna ja Reformierakonna vastasseisu majanduse elavdamise meetodite üle pole mõtet varjata. Minu eriarvamus riigieelarve strateegia teemal peegeldas Keskerakonna kui terviku ideoloogilist kontsentraati, millele sekundeeris väga täpselt ka Riigikogu rahanduskomisjoni esimees. Vaidlus nö avalikul platsil toob ka ühiskonda parema kompromissi. Kärpekääride teravus ja lõike suurus kindlasti vähenes. Hilissuvel tulevad majandusnäitajaid annavad valitsuspartneritele võimaluse oma koostöövõimet veelgi parandada. Jutupunkt, et erasektor on pihta saanud ning seepärast peavad lõiked minema ka läbi avalik sektori laste huviringide, päästjate ja politseinike kallale, ei ole mõistlik. Majanduses oleme kõik üks terviklik vereringe. Ka keskajal prooviti haiget aadrilaskmisega tervendada - ärme neid vigu kopeeri.

Eelmises, 12 aasta taguses kriisis oli meie tänane koalitsioonipartner palkade kärpes ebaõiglane ja seda viga mäletatakse tänaseni. 2008. – 2009. aasta finantskriis ja senise rahapoliitika asendumine koos majanduse stimuleerimise vajadusega sundis kogu maailma, eeskätt Euroopat ja ka USAd revideerima enda fiskaalpoliitikat. Nüüd aga aastal 2020 on koroona oma lukku panemistega sundinud majanduse stimuleerimist ja sooduslaenude võimaldamist mitmekordselt suurendama. Praegu on üle kogu maailma vaja see suurenenud rahamass tootlikult käibesse suunata. Seisvana pole sest rahast mingit abi. Majandusliku aktiivsuse taastumiseks on vaja stimuleerida nii nõudlust kui ka pakkumist. Ehk lihtsamalt – on vaja investeerida ja maksta palka. Arenenud riigid teevad täna just nii! Eestis aga soovitakse mineviku inertsist majandusele käsipidurit tõmmata.

Hetkel ei ole tegemist tsüklilise kriisiga. Riigid on surunud oma piirangutega alla majandusliku aktiivsuse ja ei ole selge, millal ja kuidas aktiivsus neis sektorites taastub, kuid on selge, et need maha surutud sektorid ei saa olla majanduskasvu taastajaks. On selge ka see, et ülejäänud sektorid ei suuda kaotatut täielikult kompenseerida, mistõttu jääbki nõudluse ja pakkumise taastumine mõneks ajaks riikide ülesandeks. Riigid peavad olema majanduse aktiivsed regulaatorid, tänane pandeemia tekitatud kriis lihtsalt loob selle võimaluse.

Kui kauaks, seda täna ei tea keegi, kuid adekvaatse signaali suuremahuliste toetusmeetmete lõpetamisest annab Euroopa Keskpank oma intressipoliitikaga. Ootamatuid ja järske intresside suurendamist karta pole meil vaja. Intresse saab tõsta ainult nii, et see ei tapaks keskmist, see on ca 90 protsenti riigivõla tasemega maid Euroopa Liidus. Kõige kõrgem oli võlakoormus möödunud aasta arvestuses Kreekas, kus see ulatus 176,6 protsendini SKT-st. Järgnesid Itaalia 134,8 protsendi ja Portugal 117,7 protsendiga. Eesti oleks aastaks 2026 napi ca 30 protsendi peal. Euroalal oli riigivõlg keskmiselt 84,1 protsenti SKT-st.

Eesti ja Luksemburgi suutlikkusega ei arvesta keegi, sest olema väikese võlaga ja marginaalse osatähtsusega. On selge, et Eesti võib ka praegu oma eelarve madala majanduskasvu hinnaga Euroopas kõige kiiremini tasakaalu viia, umbes nii nagu tegime finantskriisi ajal, kuid siis oli präänikuks eurole üleminek, nüüd aga üksnes äramärkimine, et Eestis on eelarve tasakaalus, mis ei kõla sugugi aruka või vastutustundliku poliitikana.

Küsimus on selles, kuidas on Eestil ratsionaalne käituda maailmas, kus meist täiesti sõltumatu rahapoliitika on teistsugune kui tosin aastat tagasi ja kus eeldusi traditsioonilise rahapoliitika juurde tagasi pöördumiseks pole veel näha.

Tuleb arvestada, et kogu maailma infrastruktuur on üles ehitatud valdavalt laenude abil. See ei ole järgnevate põlvkondade arvel elamine, vaid järgnevatele põlvkondadele parema elukeskkonna loomine. Laenatakse peaasjalikult nende jaoks, mitte nende arvelt. Nemad ei pea ehitama Rail Balticut, samuti neljarealisi teid, muuseume, koole, haiglaid jne. Kui hästi teha, on need valmis sajaks aastaks - järgnevatel on üksnes hooldus ja remondikulu. Estonia teater seisab ju üle saja aasta, Keskhaigla 1938. aastast, raudtee muldkehad tsaariajast jne.

Meie asi on otsustada, kas tahame anda järgnevatele põlvedele armetut teedevõrku, nigelaid kultuuriobjekte jne. Või hoopis kaasaegse taristuga Eestit. Võlatase ei ole probleemiks, kuni see püsib parasjagu allpool ELi keskmist. Milleks olla kõige madalama võlakoormusega riikide seas, kus konkurents majanduse atraktiivsuses on üliterav? Kas Reformierakonna valija ikka teab, millisele soisele pinnasele Reformierakond oma tasakaalujutuga rühib? Näidake meile palun teda.

Meie asi on otsustada, kas tahame anda järgnevatele põlvedele armetut teedevõrku, nigelaid kultuuriobjekte jne. Või hoopis kaasaegse taristuga Eestit.