Soometumise rasketest haavadest kõnelevast uuest raamatust kirjutab literaat Jukka Mallinen.
AK ⟩ Jukka Mallinen: Soometumise kommunistlik uni (7)
Sellal kui eestlased said Soomest teada peamiselt Soome TV vahendusel, pidid nad imestama soomlaste naiivse ja positiivse suhtumise üle Nõukogude Liitu. Vasakpoolsed röökisid Nõukogude pühade ajal riigitelevisioonis revolutsioonilisi laule ja lehvitasid punalippe. Kuidas saadi vabas Soomes säärast klounaadi tõsiselt võtta?
Groteski tipp oli kommunistlike noortaistolaste liikumine. Radikaalne noorsugu, tudengid ja kunstnikud, olid libastunud Nõukogude usku. Noortaistosus oligi mõistatuslik Soome anomaalia 1960. aastate rahvusvahelises noorsoomässus.
Sel ajal vahetati vabadusideed välja Nõukogude propaganda hernesupi vastu. On öeldud, et pikajuukseliste anarhistide pöördumine Nõukogude-meelseks kaadriks pole sotsioloogiliselt seletatav ega mõistusega arusaadav.
Seda moraalset pankrotti käsitleb Lauri Hokkanen oma raamatus «Kenen joukoissa seisoin» («Kelle hulgas seisin»). Isiklikul kogemusel põhinev, ulatuslikult taustu avav ülevaade räägib ühest põlvkonnast ja selle külma sõja aegsest valesammust. Vägedes leidus nii kalgistunud staliniste, haletsetavaid idealiste kui ka külmast sõjast haavatuid.
Hokkanen nendib, et taistosus oli väljastpoolt juhitud Moskva hääl Soome poliitikas: «Me olime imperialistliku suurjõu andunud jüngrid.»
Nende anomaaliate tõttu eksisteeris kaks nähtust: soometumine ja Soome kommunistliku partei lahkhelid. Talve- ja Jätkusõjas õnnestus Soomel säilitada oma iseseisvus. Kuid Soome sunniti sõjalisse sõprusesse, koostöö ja vastastikuse abiandmise (YYA) lepingusse Nõukogude Liiduga, kes pääses seejärel kontrollima Soome poliitilist elu. Nii oli lääs jätnud Soome NSVLi huvisfääri.