India koroonapatsient ajutises välihaiglas. FOTO: TAUSEEF MUSTAFA/AFP

Lõõskavalt kuum kevad on Indiasse toonud rekordilise nakatumise ja maailma tähelepanu alla kohaliku viirustüve. Koroonaolukorrast haiguste kodumaal kirjutab orientalist Martti Kalda.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Koroonahaige ema Shanti hingab vaevaliselt. Tema poega Ajit põlvitab ema kõrval, tibatillukeses kolme ruutmeetri suuruses kambris põrandal vana madratsi veerel. Viimaks ometi saabub kiirabi ja poeg aitab ema masinasse tõsta. Sõit venib, sest vanast kaubikust ümber ehitatud masinal hakkab kütus lõppema. Arstide pead nõksatavad aeg-ajalt üles, sest teed on lootusetult auklikud. Liiklus on tihe ja teekond haiglasse viibib. Viimaks veeretatakse Shanti kanderaamil haiglaukseni. Ajit anub õdesid-arste pisarsilmil, pakub rahapakki ja põlvitab. Aga ei, neid ei võeta vastu. Haigla on pilgeni täis. Patsiendid läbisegi surnutega täidavad koridore. Neid eristab vaid üks: surnuil on lina näol, elavail veel mitte. Sestap pole mõtet naist vastu võtta. Niikuinii pole teda millegagi ravida. Ruumi pole, ravimid on otsas, hingamisaparaadid kasutusel.

Parem pole neilgi, kes juba päevi palatis. Masinad hingavad nende eest, organid hakkavad üles ütlema ning arstid ei näe elulootust. Elekter kipub õhtuti ületarbimisest kaduma ja tuled vilguvad. Hapnik on otsakorral, haigla juhtkond on juba ammu saatnud abipalve kõikjale, kuhu võimalik, kümned inimesed on sõitnud masinatega isiklikult hapnikujahile. Üle linna ja üle osariigi, ent senimaani pole nad naasnud. Järgneva tunni jooksul heidab hinge kakskümmend patsienti. Aparaadid on nüüd vabad, aga hapnikku pole haigeile ikka anda.