AK ⟩ Jelena Skulskaja essee: ulmelised ajad jätavad kujutlusvõimest ilma

Jelena Skulskaja Foto: Tairo Lutter / Postimees

Rein Saluri kirjutas eelmise sajandi seitsmekümnendate algul ulmejutustuse «Salong». Süžee on järgmine: kõnnib mööda linna (Tallinna) noormees, vaatab jalge ette, huvitumata eriti arhitektuuri ilust, mida on tuhat korda näinud. Noormees kardab rätsepaid, juuksureid ja hambaarste, no mitte et just kardab, kuid tunneb ennast nendega kokku puutudes ebamugavalt: laseb juukseid lõigata, kui soeng on juba täiesti välja kasvanud, stomatoloogi juurde läheb alles väljapääsmatus olukorras, aga rätsepa juurest tuleb tagasi lootusetult lühikeste käistega pintsakus.

Ja kord satub meie viisaka pintsakuta tegelane salongi ukse ette, kus pakutakse võimalust tellida kiiresti ja väga tagasihoidliku hinnaga väärikas tööülikond. Äri juures on ainult veider, et kõik juurdelõikajad on tummad, kuid see-eest pannakse kliendile pähe eriline kiiver, mis võimaldab kuulda meistri selgitusi, mida annab edasi mingisugune suhtlusseadeldis. Ülikonna tellinud ja kiivri ära võtnud, läheb noormees välja, tõmbab käega läbi juuste ja tunneb äkki käe all külma metalli, mis on talle pähe siiratud. Ja kuuleb esimest KÄSKLUST.

Jutustuse kirjutamise ajal oli selle tagapõhi täiesti arusaadav ja isegi liiga ilmne: on olemas suur hulk rafineeritud, teravmeelseid ja keerukaid võtteid, millega KGB meelitab oma võrku lihtsameelseid kärbseid, kes ei jõua ringi vaadatagi, kui on saanud salajaseks kaastööliseks. Ja mitte ilmtingimata KGBs, see on juba allumise äärmuslik tase, olemas on ka kohustused, mis on seotud parteipiletiga, veel on olemas võimas lolliks tegemise hoob: ajalehed, mis ju ometi ei saa valetada, mida on ju vaja uskuda.