Leslie Leino: Hiina ühe lapse poliitika – võimsust toovast massist sai vaesuse kehastus

Hiina ekspert Leslie Leino Foto: Erakogu

Kuidas kunagisest Hiina sündimuse piiramise programmist on saanud praeguseks suur probleem, kirjutab Hiina ekspert Leslie Leino.

Massis peitub jõud – nii on tihti iseloomustatud Hiina Rahvavabariigi alusepanija Mao Zedongi kreedot kasvatada Hiina rahvaarv võimalikult suureks. Kuigi selles on tõetera, näivad Mao Zedongi revolutsioonilises maailmanägemuses olevat natuke komplekssemad konnotatsioonid. Üks versioon, miks Hiina Põhja-Koreale Korea sõjas (1950–1953) appi läks, oli ühelt poolt küll oma piiriala kaitsmine ja Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis töölisrahva paradiisi abistamine, kuid teisalt otsis Mao Zedong korduvalt võimalusi igikestvaks revolutsiooniks. Just katkematu revolutsioon, rahva pideva stressi all hoidmine, tagas Mao Zedongile kestva võimu.

Selle kestva revolutsioonivaimuga on otseselt seotud ka Hiina rahvaarvu plahvatuslik kasv pärast Hiina Rahvavabariigi loomist 1949. aastal. Mao Zedong kirjutas 1958. aastal – neli aastat kestnud katastroofilise «Suure hüppe» algajal –, et kapitalistlikele riikidele järele jõudmine ei näigi võtvat nii kaua aega, kui alguses arvati, sest Hiina 600-miljoniline elanikkond on entusiastlik ja lõputu töökusega. Kuid ta kirjutas samas artiklis ka, et see 600 miljonit on vaene ja puhas. Puhas selles mõttes, et kogu rahvamass on vastuvõtlik uuele ideoloogiale ning valmis agaralt revolutsiooniliste ideedega kaasa minema. Nii leidiski Mao Zedong, et revolutsioonilist massi tuleb juurde luua, selleks on vaja lapsi sünnitada.