Euroopat raputava kriisi taustal on jäänud teenimatult märkamatuks peaminister Andrus Ansipi tõus üheks ühenduse kõneisikuks. Esmaspäevase Brüsseli tippkohtumise järel võis valitsuse pressibüroo vahendusel lugeda, et Ansip juhatas Euroopa Ülemkogu eesistuja Herman Van Rompuy palvel sisse siseturuteemalise keskustelu. Eesti peaminister ründas bürokraatia ja erahuvide seatud sisetõkkeid, mis pärsivad ELi konkurentsivõimet maailmas.

Tegemist võib olla millegi palju enamaga kui ühe väikese kõrvalise riigi loomuliku frustratsiooni väljendusega. Euroopa Liit on punnseisus, võlakriisi lahendamine Saksamaa moodi ähvardab Angela Merkeli enda ennustusel vähemalt kümne väga kasina aastaga. Esmaspäeval heaks kiidetud eelarveliidu projekt kirjutab kõigile ühtmoodi ette säästmist, säästmist ja veel kord säästmist. Lõunarinde riikide jaoks tähendab see agooniat, millest päästaks vaid Saksamaa raha- või tarbimissüstid. Mida kusagilt ei paista.

Siseturu kasutamata potentsiaal lubaks vähemalt leevendust, kui mitte rohkemat. ELi 500 miljonit tarbijat on maailma mastaabis jõud. Eeldusel, et tema neli põhivabadust – inimeste, kaupade, teenuste ja raha vaba liikumine – korralikult toimima saadakse. Kui Ansip suudab oma võimalusest haarata, võib uuele ja ootamatule elule tõusta novembris heaks kiidetud valitsuse raamdokument «Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011–2015». Siseturg on dokumendis Eesti esimene ja suurim mure. Palju sellest keskendub Eestile kohaselt digitaalsele e-elule ja ettevõtlusele, kuid teenusteturu reaalne avamine, kutsekvalifikatsioonide tunnustamine, ettevõtluskeskkonna lihtsustamine jms on meetmed, millest võib suurt tulu tõusta ka vähem kübervõimekate riikide jaoks.

Eesti initsiatiivil on muidki atraktiivseid külgi. Siseturu tähtsustamine annaks vajaliku vitamiinisüsti Euroopa Komisjonile, mis vireleb rolli ja visioonita. Komisjoni võimestamine aitaks ehk taas elu sisse puhuda nn ühenduse meetodile, mida suurriigid enam miskiks ei pea.

ELi konkurentsivõime tõus ei tuleks kasuks mitte ainult Saksamaa vähematele partneritele, vaid annaks pikemas plaanis jõudu juurde ühenduse välispoliitikale – millel on aastast 2011 ette näidata enam kui 500 avaldust, aga väga vähe midagi muud.

Ka teeniks Eesti väärtuslikke prestiižipunkte. Meil on potentsiaal süvendada sporaadilist vahendajarolli Berliini ja Londoni vahel: siseturg on praegu David Cameroni suurim mure. Aga mis peamine, Eesti saaks sõna sekka öelda Euroopa uueks loomisel.