Uudisele järgnes valus reaktsioon nii huvihariduse pakkujatelt kui ka omavalitsustelt ja opositsioonilt. Kõhklusi esines ka ühe valitsuspartneri, Keskerakonna ridades. Reformierakondlasest haridus- ja teadusminister Liina Kersna asus aga vasturünnakule ja esines koguni avaldusega, nagu oleksid mõned omavalitsused seni huvitegevuseks saadud raha ebaotstarbekalt kasutanud, mida tema enda ministeerium ei kinnitanud.
Eks iga kärpimine on valus. Kuid Reformierakond on ise varem tugevalt seisnud selle eest, et lastele ja noortele oleks huviharidus kättesaadav. Huvitegevuse kasulikkuses ei maksa kahelda – eriti nüüd, mil räägitakse pika distantsõppega kaasnevast stressist ja väärtustatakse vaimse tervisega tegelemist. Huviringid toetavad lapse enesearengut, kujundavad identiteeti ja kuuluvustunnet. Ühtlasi on see koht, kus lapse ja tema huvidega on võimalik individuaalsemalt tegeleda.
Eriti kurb on otsuse juures, et huvihariduse rahastamise vähendamine teeb kõige rohkem kahju maapiirkondade lastele. Seesugune riigipoolne lisarahastus omavalitsustele pole muidugi tavapärane, kuid on ka linnadest väljaspool elavatel lastel võimaldanud osaleda spetsiifilisemates ja ressursimahukamates huviringides, näiteks robootikas. Kui need võimalused kaovad, on noortel peredel jälle üks põhjus vähem maale kolimiseks või üks juures sealt lahkumiseks.
Kärped huvihariduses tulevad riigi edaspidise konkurentsivõime ja heaolu arvelt.
Olukorra kurbloolisust süvendab veelgi asjaolu, et huvihariduses on töötajate palgad juba praegu väikesed. Reformierakonna enda üks valimislubadusi oli, et huvihariduse andjatele makstaks üldhariduskoolide õpetajatega samaväärset palka. Nüüdse otsuse taustal selleks lootust ei ole ja võib koguni juhtuda, et inimesed jäävad selles valdkonnas hoopiski tööta, kui omavalitsused huviharidusega samas mahus jätkamiseks mujalt raha ei leia.