Kui Kaja Kallas sai peaministriks, siis valdas paljusid väga suur kergendus. Senine ümmarguste vastuste generaator ja vabandusratas oli suutnud eestlase müütilise jonnakuse juurde pookida peaaegu sama püsiva piinlikkustunde. Kaja Kallas sai ikka väga suure usaldus- ja ootuskrediidi ka neilt, kellele ta erakondlik maailmavaade peaks olema vägagi vastukarva. Sümboliseerib ta kuju ju kõike muud kui arhe- või stereotüüpi, keda esindab vanemaealine meespoliitik. Samuti oldi ühel meelel selles, et rumal ta ei ole ja piinlikkust ta ei valmista.
Tellijale
Mihkel Kunnus: mõistatusliku Kaja Kallase viigrihüpe (28)
See krediit sai pooleteise nädala eest kõva hoobi. 18. aprillil ilmus Arteris intervjuu Krister Kiviga, mis hakkas sotsiaalmeedias levima nõutusväljenduste ja nutunäoga emotikonide saatel. Oli ka irvitavat suhtumist, neilt, kelle puhul seda võib oodata, aga tavatu oli just kurbuse ja nõutuse saade. Ka enda häirituse sõnastaksin umbes järgmiselt: kui loll räägib lolli juttu, pole see sugugi nii häiriv, kui arukas inimene räägib lolli juttu. Kui esimene on loomulik, siis teine on märk millestki halvemast.