Järjepidevuse nappus nõukogude ajast pärandiks jäänud lõhestatud kakskeelse koolisüsteemi reformimisel ei tee head eesti kultuurile ja keelele ning taastoodab sotsiaalmajanduslikke probleeme, kirjutab kolumnist Sergei Metlev.
Sergei Metlev: eestluse tulevik ja vene kool (1)
Enne Teist maailmasõda töötasid Eestis mõned üksikud vene koolid, mille lõpetajatel eesti keele ja enesemääratlusega probleeme polnud. Paljudel neist olid siin juured juba 19. sajandist või varasemastki ajast ning vabariigi tekkega omandas enamik Eesti identiteedi. 1934. aastal elas Eestis üle 92 000 venelase (ca 8 protsenti rahvastikust).
Eesti iseseisvuse taastamise ajaks lähenes vene emakeelega elanike arv 40 protsendile, kuid valdavalt polnud need Eestiga tihedalt seotud inimesed, vaid Nõukogude kodanikud, kes tulid töötama ja elama nende arvates NSV Liidu ühte piirkonda (tolleaegsetes tingimustes on sellist väärarusaama võimatu pahaks panna), kus vene keelel on ametlik staatus. Tol ajal oli meil üle saja puhtalt venekeelse kooli.
See, et Eestis on endiselt kümneid õppeasutusi, mille lõpetajate eesti keele oskus ei võimalda ülikooli astuda ja eestikeelses keskkonnas hakkama saada, on viiekümne nõukogude aastaga toimunud demograafilise muutuse tulemus, mida juhtis keskvõim. See protsess ei tundnud sõna «lõimumine» ega arvestanud eesti keele ja kultuuri positsiooniga.
Uuringud näitavad, et praegused vene emakeelega elanikud on võrreldes eestlastega keskmiselt väiksema sotsiaalse kapitali, kehvema hariduse ja tööturuvõimalustega ning Eesti riigi tegevuse suhtes umbusklikumad. Selles on süüdi paljuski nõukogude ajal kinnistunud haridussegregatsioon.