/nginx/o/2014/10/16/3435831t1hc896.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/27/13749110t1h54ef.png)
- Me ei tohi loota ainult vaktsineerimisele
- Aeg on püüda takistada viiruse evolutsiooni
- Võtmesõnad on õhupuhastid, igapäevane kiirkontroll, töötav hoiatusprogramm
Looduslikku tasakaalu võib võtta kui ökosüsteemi optimumi. Eri liikide esindatuse määrab ära aeg ja suurte arvude bioloogia. Suurematest imetajatest saab makaake elada meie planeedil ca kaks miljonit, arvukamalt on loodus lasknud tekkida ainult hirvi – 11 miljonit. Kaheksamiljardine inimpopulatsioon ületab looduse tasakaalu kolm suurusjärku. Igal inimese viirusel on kandjate arvule taandades 40 000 korda rohkem muteerumisvõimalusi kui šimpansi omal. Hotellid, kaubamajad, rongid ja lennukid seovad inimesi võrreldamatult rohkem kui džungliidüll.
Kuna Covidi-viirus ei aktiveeri interferoone, ei teki organismis terve nädala jooksul immuunsüsteemi alarmi. Selle aja jooksul saab viirus paljuneda hingamisteedes ja sealt täie auruga levida, seega ei ole SARS-CoV-2 arengule kandevorganismi pikem ellujäämine evolutsiooniliselt nii vajalik kui teistele viirustele. Neljamõõtmeline võimendus kiirendab üha toksilisemate mutatsioonide tekkimist, juba lõhna ja maitse puudumine oleks looduses fataalne.
Loomi «ravitakse» sellisest tõvest tapatalgutega
Praegu pole ohtlik enam niivõrd nakatumiskordaja, kuivõrd pärgviiruse evolutsiooni dünaamika eiramine. Ilmselt me uut «kvaliteeti» ei tunneta, muidu poleks pandeemiline teadusnõukoda rääkinud aasta tagasi optimistlikult karjaimmuunsusest kui «lõpplahendusest». Tegemist on ähvardava karjahaigusega, mida oleme visside ja notsude puhul tavatsenud «ravida» tapatalgutega. Oleme arvanud, et inimene ei satu kunagi sellisesse olukorda. Me ei uskunud ka, et pärgviirus Wuhanist üldse siia jõuab, isegi mitte Milanost. Teise ja suurusjärgu võrra tapvama laine tekitas ekslik inimkäitumine. Miks peaksime arvama, et ka praegu ei tee me järjekordset suurt viga, lootes ainult vaktsineerimisele? Seegi saab olema ainult osaline, paremal juhul 85 protsenti.
Antikehade kataloogi maht organismis on piiratud, laste resistentsus on selgitatav valgete vereliblede natiivse reserviga. Aga kui viirus pääseb muteeruma, siis täidavad pidevad vaktsineerimised «kataloogi» ära ja immuunsüsteemile enam loota ei saa. Ilmselt ei saa väga loota ka Eesti teadusjuhtidele ja valitsusele. Eelmisel kevadel kuulutati pandeemiaga võitlemiseks välja ideekorje, tegevteadlased esitasid palju asjalikke projekte. Paraku praakis haridus- ja teadusministeerium teemavaldkondade määratlemisega neist välja kõik, mis olid pühendatud oma vaktsiini loomisele või infektsiooni ravile. Mitte ainsamatki ei jäänud kahte pakutud meetmesse (RITA1 ja nn sihtgrant) sisse! Kõige priskema pirukatüki – 450 000 – sai «Covid-19 seotud majandusmõjude ning nende pehmendamiseks mõeldud poliitikameetmete tõhususe hindamine»!
Miks peaksime arvama, et ei tee järjekordset suurt viga, lootes ainult vaktsineerimisele?
Püüdsin välja selgitada otsustajate komisjoni koosseisu ning tuli välja, et liikmed ühtaegu olid olemas ja polnud, nagu Schrödingeri kassid. 5. oktoobril 2020 teatas ETAg koordinaator: «Ideekorjet hinnanud inimeste koosseisu kohta ei kinnitatud käskkirja, nii et seda ei saa ei salastada, ei avalikustada.» Päriselt või? Küünilist mängu inimeste eludega jätkasid päikesepresident ja -valitsus selle aasta jaanuaris, viies probleemi sotsiaalsesse dimensiooni. Kuigi ise nakatunud peaminister üllitas nipsaka läkituse «riik on juhitud», tekitas eelnenud süüdimatu coup d’etat üldist trotsi ja pettumust, uute valitsejate eeskujul lõi rahvas kõigele käega ja jõutigi kuhjaga Euroopa esimese viie hulka.
SARS-CoV-2 neljas dimensioonis võimendatud «arendustöö» nõuab uut kvaliteeti ka (raku)hügieenis. Me ei tea, milliseks kujuneb normaalsus, aga teame kindlasti, et see võib muutuda veel palju halvemaks, kui peame heaks etaloniks eelmist elustiili. Paljudel võib koroona (seekord!) mööduda kergelt. Aga muust arstiabist oleme eelmise kümnendi tähenduses juba ilma jäänud, raskelt haigestunute ravi on kulukas ja pikaldane, populaarse ja kalli Remdesiviri efekt enam kui küsitav. Poliitilised ja majandushuvid kipuvad ignoreerima ennetamist ja varase ravi efektiivsust. Samas on riskigrupp just need tublimad ja võimekamad inimesed, kes on riiki ülal pidanud, kes on pingelise töö tõttu saanud südame rütmihäired ja kelle immuunsüsteemi on pidev stress juba lõhkunud. Seega võtab viraalse amoki lubamine rahvusliku genotsiidi varjundi.
Ei tohiks enam viivitada päevagi
Mida siis teha? Ei tohiks enam päevagi viivitada plaaniga B, viiruse evolutsiooni mahasurumisega. Tuleks hakata laialdaselt kasutama võimalikult universaalseid vaktsiine, nagu näiteks Hiina Sinovac-toode, mis toimib täisviiruse baasil ja hoiab ära raskemad juhud.
Nõukogude ajal olid kõigi jaoks kuskil tsiviilkaitse keldris gaasimaskid. Kui Nõukogude võim seda suutis, siis natukenegi arukama tegevuse juures ei tohiks nende tagamine käia üle jõu ka praegu. Lisaeelarveks ja toetusteks jagame raha miljardite kaupa. See teeb tuhandeid iga Eesti kodaniku kohta, aga kümnendiku eest saaks igaüks näiteks tõhusa kantava õhupuhasti (PM, 22.02.2021). Neid ei peagi olema kõigile korraga, kasvõi üks perekonna kohta, millega saab kordamööda, akutäie kaupa korraldada ära (pool)vajaliku «sotsiaalse suhtlemise». Sellised seadmed aitavad ühtlasi kaasa üldisele desinfitseerimisele.
Tsentraalsed ventilatsioonisüsteemid tuleks varustada reaalaja viirusedetektoritega. Võiks kaaluda grafeenipõhiseid biosensoreid. Kaubanduskeskuste ja muude rahvarohkete hoonete infrastruktuurile peab lisama viirusalarmi. Tehnoloogia küpsemisel jõuavad patogeeni sensorid individuaalkasutuse tasemele.
Praegu pole ohtlik niivõrd nakatumiskordaja, kuivõrd pärgviiruse evolutsiooni dünaamika eiramine.
Efektiivne, sealjuures ikkagi mobiilne isolatsioon üheks-kaheks nädalaks ei vii koomasse majandust, aga võtaks viiruselt levi- ja muteerumisvõimaluse. Küberkarnevalile peaks sekundeerima igapäevane antikehade generaatoreid tuvastav kiirkontroll ning toimiv, kontakte jälgiv äpp, mis ei võtaks ka telefonil hinge kinni. Aga kiire ravina võiks kaaluda näiteks ivermektiini ja hüdroksüklorokviini (HCQ), asitromütsiini ja tsingi kombinatsiooni, selle kohta on teinud väga põhjaliku ülevaate molekulaarbioloog Kaari Saarma (Tartu PM, 26.03.2021). Vaktsiini ja raviga tegelevad teadlased kogu maailmas, selles infolaviinis raske näha läbi kommerts-, poliitilistest ja ametnikuhuvidest ning akadeemilisest edevusest. Aeg ja pühendumus on siin usaldusväärsem kui professoritiitel.