Minu tudengipõlves, 70ndatel aastatel huilati pidude ajal sageli laulda: «Hoidkem võsa, las ta vohab, las ta olla. Ükskord jälle põletame alet.» See Juhan Viidingu sõnadele tehtud lauluke tundus toona nii naiivne ja ökoloogiliselt ebakorrektne, et mina seda enamasti kaasa ei laulnud. Võsalaul oli alati eelmänguks laulule: «Ja oma lippu sini-must-valget me ikka au sees hoiame ja koidikul siis selgitame, kes meist on õige eestlane. Ai-tsih, ai-tsah, ai-tsah, ai velled …» Mina olin rohkem metsausku ja järgmist laulu üürgasin kaasa juba täiel rinnal.