N, 8.12.2022

Asko Lõhmus: asjad, mida peab peaminister metsast ja loodusest teadma

Asko Lõhmus
, Tartu Ülikooli loodusressursside õppetooli juhataja ja riigi metsandusnõukogu liige
Asko Lõhmus: asjad, mida peab peaminister metsast ja loodusest teadma
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 23
Asko Lõhmus.
Asko Lõhmus. Foto: Erakogu
  • Peaministrite ükskõiksus looduse suhtes ei esinda rahva meelsust
  • Loodusest mitte midagi teadev peaminister ei vasta XXI sajandi vajadustele
  • Vastutuse veeretamine keskkonnaministeeriumile ei vabasta vastutusest

On kolm loodusega seotud üldprobleemi, mille iga Eesti peaminister peab kindlasti ära lahendama, kirjutab ökoloog Asko Lõhmus.

«Kui sa metsa ei majanda, siis ta lihtsalt hävib,» võttis peaminister Kaja Kallas äsjases intervjuus kokku oma arusaama Eesti metsast ja väljendas usku, et keskkonnaministeerium suudab leida kokkuleppe, mis vastaks metsa tähtsusele Eesti inimese jaoks.

Ka tema eelkäija valitsusjuhi ametis Jüri Ratas jagas optimismi keskkonnaministeeriumi suutlikkusest. Olukorda kirjeldas ta 23. septembril 2020 riigikogu infotunnis nii: «Me peame ka ausalt ütlema, et jah, 2020. aastal hakkab Eesti mets [...] saama küpseks.» Kusjuures «mets, mis on langenud, maha kukkunud, see hakkab CO2 emiteerima». Ja kokkuvõttena asjakohases Facebooki otse-eetris 18. veebruaril 2020: «Jätta küps mets kasvama [...] – ega see mõistlik ei ole.»

Need sõnastused ei ole esitatud pisiasjades norimiseks, vaid Eesti valitsuse metsapoliitikat iseloomustavate pintslitõmmetena. Mõistan, et peaministri tähelepanu vajavad paljud teemad ja kriisiaeg takistab süvenemist veel rohkem. Seepärast toon järgnevalt välja üksnes kolm loodusega seotud üldprobleemi, mille iga Eesti peaminister peab minu arvates kindlasti ära lahendama.

Esiteks tekib küsimus, keda valitsusjuht esindab, kui ta Eesti inimesest rääkides ei tunne tema hoiakuid. Loodushoiakuid jälgib ja kirjeldab meil hulk esinduslikke, sh riiklikult korraldatud küsitlusi ja uuringuid. Neist nähtub, et rahvas hoolib loodusest väga ega näe metsi mitte nõtrumas, vaid ära raiutavat. Kurioosumina tähtsustatakse loodus- ja elukeskkonna säilitamist kõige üksmeelsemalt isegi eestluse säilitamiseks vajalike tegevuste seas. Olgu pingeridadega kuidas on, aga asjaolule, et mets on üks Eesti kultuurilisi pidepunkte, on osutanud paljud teemat süvitsi tundvad mõtlejad. Mõnele peaministrile isiklikult võib mets olla tüütu küsimus, millest ikka ja jälle pealiskaudse vastuse ja keskkonnaministeeriumile osutamisega mööda hiilida. Rahvast see vastus aga ei teeni.

Mõnele peaministrile isiklikult võib mets olla tüütu küsimus, millest ikka ja jälle pealiskaudse vastuse ja keskkonnaministeeriumile osutamisega mööda hiilida.

Teiseks tunnen ökoloogi ja keskkonnateadlasena kohustust öelda, et aastaid kestvas keskkonnadebatis on peaministrite (ka teiste ministrite, sh keskkonnaministrite) teadmised looduse kohta nii kehvad, et neid on valus kuulata. Valu ei põhjusta sõnad ise, vaid teadmine, mida nende ütleja võim Eesti loodusele tähendab. Metsa puhul käib jutt lausa algteadmistest, nagu ökosüsteemi ja puiduressursi erinevus. Samuti sellest, kui paljude elusolenditega me oma maad jagame, kuidas neil läheb ja mis tähtsust sellel on. Kui juba alustõdesid ei mõisteta, siis ei ole kliimapoliitikast, elukeskkonnast või jätkusuutlikust arengust võimalikki mõttekalt rääkida.

Ökoloog näeb metsa muutuva ja puid surelikena ning mõistab, et puit on väärtuslik tooraine. Ent kirjeldades puude pikka eluiga, liigirikkaid ja süsinikku talletavaid vanu metsi, kuuleb ta riigijuhtidelt vastuseks hoopis muud. Justkui kukuksid keskealised puud metsaseaduse vastuvõtmise järel ise pikali ja mets haihtuks gaasina. Seevastu lageraie jätaks alles nii metsa, riigi kui ka harjumuspärase kliima.

Ometi selgitavad ökoloogid metsade toimimist, tähtsust elukeskkonnas ja muid looduseasju avalikkusele iga päev. Muuhulgas meenub, et kolleeg Kristjan Zobel lootis kolm aastat tagasi oma looduseveerust Postimehes abi just poliitikute harimisel. Tagantjärele tundub, et kasutegur oli nullilähedane ja asi tahtmatuses õppida. Valitsus, mille juht ja liikmed tohivad jätta koolitükid tegemata, annab halvimat võimalikku eeskuju.

Kolmandaks on vältimatu teadvustada loodus- ja sotsiaalteaduslike tõsiasjade erinevust. Eesti ei muutu jätkusuutlikuks ja loodushoidlikuks retoorika ja turundusega, isegi kui varustada välisteenistusi selleks «jutupunktidega» ja panna ebameeldivad raportid sahtlisse. Looduse seisundit mõjutavaid otsuseid ja nende tagajärgi saab mõõta ning vastavalt Aarhusi konventsioonile on igaühel õigus neid teada. Ka soovimatus otsustada on otsus, isegi kui see jääb esialgu märkamata. Ent mida kauem olukord kestab, seda selgemini tagajärjed end ilmutavad. Parafraseerides Karl Ristikivi: iga raiutud vääriselupaik, kodumets ja hiis jääb kuhugi alles, saab kuhugi tallele pandud.

Poliitiku erioskus on keeruliste asjade esitamine üldarusaadaval moel ise sisulist valikut mõistes ja seda teha julgedes. See väärib lugupidamist aga üksnes juhul, kui ei räägita rumalusi ega tehta halba.

Märksõnad
Tagasi üles