Erki Niitlaan: 21. sajandi tooraine

Väiketaimede ettekasvatamine, mis ilma turbata ei ole võimalik. Foto: Erki Niitlaan

2017. aastal valmis keskkonnaministeeriumi tellimusel uuring «Elanike teadlikkus ja hoiakud maapõue valdkonnas». 92 protsenti kõigist vastanutest suhtus maavarade kaevandamisse pooldavalt, kui seejuures arvestatakse jätkusuutlikkusega ja tehakse võimalikult vähe kahju keskkonnale. Seega, kui on vaja anda üldhinnang, saame väga hästi aru, miks on vaja maavarasid kaevandada, samamoodi saame aru, et on vaja keskkonda hoida. Kui samas uuringus küsiti ühe või teise Eesti maavara kohta täpsemalt, oli teadjaid juba vähem, kuid seda ei saa ette heita.

Vastajatelt uuriti ka, milliseid maavarasid nad teavad. Oleks võinud arvata, et üldise tuntuse poolest on tihedas konkurentsis põlevkivi, mis saab palju kajastusi, ja Eesti rahvuskivi paas (lubjakivi või dolokivi), kuid üllatuslikult oli tuntuselt teisel kohal hoopis turvas! Põlevkivi oskas spontaanselt nimetada 86 protsenti vastanutest, turvast 40 ja paasi 19 protsenti.

Olen öelnud, et soo on koos oma ilu ja valuga kirjutatud eestlase DNA-koodi. Raba kaudu peegeldame ennast teistele ja tunnetame oma juuri. Samas märgib Rein Kuresoo arvamusloos (PM, 6.04) õigesti, et me ei saa enam öelda, et sood moodustavad 22 protsenti Eesti pindalast. Nii see on. Selgitamata jäi, et ümmarguselt 1 000 000 hektarist Eesti soodest on 400 000 ha (ehk 40%) kuivendatud metsanduse tarbeks, 300 000 ha (ehk 30%) põllumajanduse tarbeks ja ainult umbes kaht protsenti kasutatakse turba tootmiseks. Ka artiklis käsitletud soode sõda keerles maaparanduse, mitte turba varumise ümber. Hoogsa kuivendamise tõttu on tänapäeval asjakohasem kasutada üldmõiste «soo» asemel mõistet «turbamaad», mis on laiem ja hõlmab endas nii endiselt funktsioneerivaid soid kui ka endisi, kuivendatud või sellest mõjutatud alasid.