Juhtkiri ⟩ Tšornobõli jäljed

Tšornobõli katastroof püsib inimeste mälus ja elab edasi ka piirkonna turismis, mis traagilisest sündmustest vändatud seriaali tõttu veelgi enam hoogu sisse sai. Foto: Serg Glovny/ZUMAPRESS.com

• Koroonakriis ja Tšornobõli katastroof on nn mustad luiged
• Sündmusest tingitud kollektiivne trauma elab edasi
• Nõukogulikku kriisijuhtimist meile praegu vaja pole

Nähtamatu vaenlane käib meie seas täna, Tšornobõli katastroofi 35. aastapäeval taas ringi. Kuigi ­viirus- ja tuumaosakeste ­kahju pole otseselt võrreldavad, on ajaloo suurim tuumakatastroof ja praegune koroona­pandeemia kaks musta luike, millest esimese jäetud jäljed võivad ka teise mõtestamisele kaasa aidata.

Väljendit «must luik» ­kasutatakse sündmuste puhul, mis on ennustamatud, aga väga suure mõjuga. Inimkonna õnnetuseks on kindel, et sellised sündmused aeg-ajalt juhtuvad, kuid mudelite ja teiste ratsionaalse analüüsi vahenditega neid seletada ei saa. Seletamatus ja suur mõju tulevad esile kollektiivses traumas, mille tõttu me Tšornobõlist ning ka koroonakriisist ikka ja jälle räägime.

Kaks näidet Tšornobõli ­trauma väljendustest leiab tänasest lehest. Eesti uudiste külgedel on lugu katast­roofipiirkonda saadetud muusiku mälestustest ja kultuuriosast leiab interv­juu Kanal 2s näidatava, maailmas palju kuulsust kogunud ­seriaali «Tšornobõl» eestlasest kaameraoperaatoriga. Nii mälestused kui ka nimetatud seriaal kõnetavad eelkõige oma rõhutatud emotsionaalsusega.

Seesama emotsionaalsus on üle kandunud ka tuumaenergeetika diskussiooni, kus see paljude meelest ebavajalikuks takistuseks osutub. Kuid emotsioonidel on ka ses arutluses oma koht. Mainitud ­«Tšornobõli» stsenaristi Graig Mazini sõnu kasutades: seriaal ei soovi näidata tuumaenergeetikat kuidagi erakordselt ohtlikuna, vaid seda on hoopis valetamine, ülbus ja igasuguse kriitika allasurumine. Ka The Washington Posti ­arvustuses nimetatakse teose tugevuseks sellise maailma kujutamist, kus valetamine ja võimu kuritarvitamine on saanud standardiks.

Pole võimalik täpselt öelda, kas Tšornobõli kriis oli Nõukogude Liidu lagunemise põhjus, katalüsaator või sümptom. On aga kindel, et samasuguses stiilis kriisijuhtimist me oma riigis täna näha ei taha.

Täielik bardakk Nõukogude ­Liidus oli see, mis viis katastroofini, mille tagajärgi tuleb likvideerida veel vähemalt 2065. aastani ja mis oleks täiesti arvestatava tõenäosusega võinud viia kogu Euroopa elamiskõlbmatuks muutumiseni. Tagantjärele analüüsides algas Tšornobõli kriis juba jaama ehitamise käigus, millesse kaasati asjatundmatuid inimesi ja sobimatuid materjale. See viis olukorrani, kus tragöödia kätte jõudes enam keegi vastutust võtta ei tahtnud. Tekkinud kaoses tehti valesid otsuseid, mida Nõukogude valitsejad asusid kinni mätsima. Seda nii otseselt, õnnetuspaigale kruusa jms materjali kallates, kui ka metafooriliselt, infot varjates, mis mõlemad kriisi veel süvendasid.

Ei ole võimalik täpselt öelda, kas Tšornobõli kriis oli ­Nõukogude ­Liidu lagunemise põhjus, ­katalüsaator või sümptom. Küll aga on kindel, et sama­suguses stiilis kriisijuhtimist me oma riigis täna näha ei taha. Me võime tunda empaatiat ­kriisijuhtide suhtes, kes peavad emotsionaalses ja tundmatus olukorras tegema ­tähtsaid otsuseid, mis alati õigeks ei pruugi osutuda. Kuid mitte mingil juhul ei tohi leppida sellega, kui nende otsuste taga olevaid andmeid ja ­põhjendusi hakatakse varjama ning vigu ­kinni mätsima. Tuleb valitsejatelt nõuda ­läbipaistvaid seletusi ja tegevusplaane. See on ­ainus viis, kuidas kaootilises maailmas, mis meid ikka ja jälle mustade luikedega kostitab, ennast natukenegi kindlamalt tunda.