/nginx/o/2020/09/11/13337941t1h1d8a.jpg)
/nginx/o/2021/04/25/13745479t1hc65c.jpg)
- Väärtuste kriis mõjutab laste ja noorte kujunemist
- Eksistentsiaalse kriisi läbimine on vanema põlvkonna arenguülesanne
- Eksistentsiaalne kriis on on psühho-spirituaalne protsess
Sotsiaalses isolatsioonis olemine ei ole laste ja noorte psühhosotsiaalse arengu jaoks loomulik keskkond, kuid vanema põlvkonna arenguülesanne pole selle suhtes nii tundlik, kirjutab TLÜ Haridusteaduste Instituudi pedagoogilise nõustamise dotsent Riin Seema.
Minu armas vanaema tavatses mulle ikka ja jälle öelda, et lapse töö on õppimine ja hariduse omandamine. Temal polnud vaese pere lapsena võimalik kõrgharidust omandada. Ta oli elutark naine ja varakult pensionile jäädes pühendus lastelaste kasvatamisele. Südames usun, et ta oleks vanaduses, kui ta enam lapsi kasvatada ei jaksanud, olnud koroona puhul valmis loobuma haiglakohast ja mõnest eluaastast, et riik saaks toimida ja lapsed koolis käia.
Sõjas on noored mehed valmis andma oma elu vabaduse, naiste, laste ja riigi hüvangu nimel. Praegu toimub kogu maailmas «sõda» koroonaga ja võitlus loodusega. Noored mehed ei saa koroonavõitluses teisiti kaasa aidata kui püsida kodus ja kanda maski.
Meedikud on nõrkemas, võideldes haigusega, mille kõige suurem sihtrühm on eakad. Terviseameti koroonastatistika näitab, et haiglapatsientide hulgas on aasta jooksul kõige enam olnud väga kõrges vanuses inimesi.
/nginx/o/2021/04/25/13745481t1h95f3.jpg)
Meditsiini kohustus on aidata iga abivajajat. Arstid on andnud Hippokratese vande, kust leiab järgmised read: «Tõotan oma au ja südametunnistuse nimel, et pühendun arstitöös inimese abistamisele ja humaansuse põhimõtete teenimisele. Minu tegevuse sihiks olgu rahva tervise säilitamine ja edendamine, haiguste ennetamine, haigete ravimine ning nende kannatuste leevendamine.» ning «Täidan oma arstikohust ühtviisi kõigi patsientide suhtes, kedagi eelistamata.»
On suurenenud laste arv, kes on ennast kaotamas ja kahtlevad elu mõttes.
Tallinna lastehaigla lastearst Ülle Uustalu ja pediaatriakliiniku juhataja Reet Raukas on öelnud, et koroona ei ole üldjuhul lastele eluohtlik haigus, kuid piirangud ohustavad laste vaimset tervist ja elu. Suureneb laste arv, kes on ennast kaotamas ja kahtlevad elu mõttes.
Oleme jõudnud ühiskonnas väärtuste kriisi, mis tähendab pingeid inimrühmade väärtuste ja vajaduste vahel. Väärtuste kriisi keskmes on iga inimese minatunne, eneseotsingud ning suhted teiste inimestega. Väärtuste kriis on nagu teelahkmel olemine, kus on võimalus nii isiksuse positiivseks kui ka negatiivseks ümberkujunemiseks.
Kriisid on loomulikud
Inimese elukaares saab täheldada kaheksat loomulikku psühhosotsiaalse arengu etappi või kriisi. Igal kriitilisel perioodil on eriline arenguülesanne, mille võib läbida edukalt või edutult. Näiteks on teismeliseiga oma minatunde kujunemise periood läbi füüsiliste ja vaimsete annete otsimise ning kaaslastega suhtlemise. Arenguülesande luhtumise korral noor ennast ei leiagi. Laps vajab kriitilistel perioodidel täiskasvanu kohalolekut, mõistmist ja toetust.
Noorte täiskasvanute arengukriisi keskmes on intiimsus ja armastus. Keskealiste loomulikuks ülesandeks on hoolitsemine ja hoolimine. Halval juhul on tulemuseks üksijäämine, enesekesksus ja ühiskonnast eemaldumine.
Inimese arengu ja positiivse vananemise uurijad on leidnud, et elukaare jooksul toimub justkui U-kujuline psüühiline areng. Lastel ja noortel alles kujunevad selged piirid enda ja teiste, oleviku ja tuleviku ning fantaasia ja tegelikkuse vahel. Vanas eas hakkavad inimese selged piirid enda ja teiste vahel uuesti hägustuma ning lineaarne ajataju asendub ringikujulise või tsirkulaarse ajaga.
Eksistentsiaalne kriis on eelkõige eakate arengukriis. Selle kriisi keskmes on surelikkuse aktsepteerimine. Eksistentsiaalset kriisi on nimetatud psühhospirituaalseks protsessiks. Eakate puhul iseloomustab kriisi ületamist materialistliku ja ratsionaalse maailmavaate asendumine kosmilise, aega ja ruumi ületava maailmavaatega.
/nginx/o/2021/04/25/13745480t1h731f.jpg)
Eksistentsiaalses kriisis olemine sisaldab meeleheidet, abitust, haavatavust, ärevust ja üksildust. Inimene kogeb elumõtte, eesmärkide ja väärtuste kadumist, teadvustab oma elu lõppemist ning soovib teha ise oma elu puudutavaid otsuseid. Seda kriisi iseloomustab tegutsemisvõime piiratus ja oluliste suhete kaotus. Võib kujuneda sõltuvuskäitumine, antisotsiaalne tegevus ning vajadus teraapia või hingeabi järele.
Vaated teispoolsusele
Uurijate väitel aitab eksistentsiaalset kriisi ületada kriisi aktsepteerimine, tajumine ja mõtestamine. Eksistentsiaalsete küsimuste puhul on ajast aega olnud abi religioonist ja filosoofiast. Kui inimene avastab suhte oma ego ületava reaalsusega nagu inimkond, loodus või Jumal, väheneb eksistentsiaalne ärevus ja suureneb võime olemasolevat reaalsust aktsepteerida.
Eksistentsiaalsete küsimuste puhul on ajast aega olnud abi religioonist ja filosoofiast.
Teispoolsus on oma olemuselt lõpuni usu küsimus, seda pole võimalik teaduslikult kindlaks teha, küll aga saab uurida inimeste usku teispoolsusesse. Oleme kolleegidega uurinud transtsendentaalse tuleviku ajaperspektiivi, ehk inimeste uskumusi ja kujutlust sellest, et surm pole lõplik, vaid on olemas «elu pärast surma». Inimesed erinevad väga oluliselt oma uskumuste poolest teispoolsuse suhtes.
Pikem ajahorisont maises mõttes võimaldab mõelda järeltulevate põlvede heaolule. Ajaperspektiivi nihutamine kaugemale kui vaid see üks elu, annab elu ja surmaga seoses uusi vaatepunkte. Koroonaohvrist võib saada märter või kangelane ning elul ja surmal ilmneb sügavam tähendus.
See mõtisklus viib arusaamiseni, et koroonakriisis on tekkinud ühiskonnas väärtuste kriis, mis mõjutab väga oluliselt laste ja noorte inimeste kujunemist. Sotsiaalses isolatsioonis olemine ei ole laste ja noorte psühhosotsiaalse arengu jaoks loomulik keskkond. Samas võib maailmast eraldumine aidata kaasa vanema generatsiooni eksistentsiaalse kriisi läbimisele.