Juhtkiri ⟩ Solidaarsus tšehhidega

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Vene diplomaadi väljasaatmine tšehhide toetuseks oli õige
• Ka Eesti saadiku ründamise ajal oli Euroopa meile toeks
• Praegu on halb aeg Venemaaga piirilepingu sõlmimiseks

Eesti otsus saata riigist välja üks Vene diplomaat toetamaks tšehhe, kes süüdistavad Vene luuret laskemoonalao õhkulaskmises 2014. aastal, läheb kooskõlla meie Vene-poliitikaga üldisel tasemel.

Tšehhi laskemoonalao kahe hukkunuga õhkulaskmise toimepanijad olid needsamad Vene sõjaväeluure GRU agendid, keda seostatakse Skripalide mürgitamisega Novitšokiga 2018. aastal Salisburys.

Tšehhi on riigist välja saatnud 18 Vene diplomaati ja kavatseb veel välja saata 63 diplomaatilist töötajat. Enne luureskandaali töötas Tšehhis Vene saatkonnas Raadio Vaba Euroopa andmeil 135 inimest. Naaberriigis Slovakkias aga kõigest 31. Eestis olevas Vene saatkonnas töötavat 26 inimest.

Need 135 inimest Tšehhis Vene saatkonnas ei saanud tegeleda üksnes diplomaatilise tööga, eriti kui võrrelda Vene saatkondade koosseisu suurusi naaberriikides. Selge, et tšehhid olid sellest teadlikud ja jälgisid seetõttu Vene «diplomaatide» tegevust kõrgendatud tähelepanuga. Prahal peavad olema ka ümberlükkamatud tõendid Moskva osalusest laskemoonalao õhkulaskmises, muidu ei võtaks nad ette nii pretsedendituid samme arvukate diplomaatide väljasaatmiseks.

Tšehhe toetanud Eesti teab, mida tähendab lääne solidaarsus suhetes Venemaaga. 2007. aastal pronksiööde ajal tuli Euroopa Eesti seljataha, kui Moskva mahitatud noorteorganisatsioonid olid rünnanud toonast Eesti suursaadikut Moskvas Marina Kaljuranda.

Eesti on pidevalt rõhutanud, et Euroopa peab Moskvaga rääkima ühel häälel. Praeguseks on tšehhe toetanud kokku seitse Ida-Euroopa riiki ning NATOgi on väljendanud oma poolehoidu. Skripalide mürgitamise järel saatis paljusid Vene diplomaate riigist välja mitu lääneriiki. Ka Eesti saatis toona välja ühe Vene diplomaadi.

2007. aastal pronksiööde ajal tuli Euroopa Eesti seljataha, kui Moskva mahitatud noorteorganisatsioonid olid rünnanud toonast Eesti suursaadikut Moskvas Marina Kaljuranda.

Vene diplomaadi väljasaatmine ei tähenda üksnes solidaarsusakti Tšehhiga. Sel on ka preventiivne mõõde – pole ju välistatud, et mürgitamis-, õhkimis- või veel mingisugused vaenuaktid leiavad tulevikus aset ka Eesti pinnal. Näiteks on Eesti teatanud valmisolekust võtta vastu Vene opositsiooniliider Aleksei Navalnõi. Kuid kas me tahame, et ta sureks Eesti pinnal?

Igasugune preventiivsus saab sündida vaid lääne koordineeritud ja tugevast vastusest. Üksikute riikide soolodel Venemaa vastu pole mõtet ja see näitab Moskvale, et lääs on taas kord Vene-küsimuses lõhenenud.

Raske on leida ka ratsionaalsust Moskva käitumise taga. Lühikest aega tundus, et Venemaa šarmi-ofensiiv Sputnik V tarnimise näol õnnestub. Ka Ukraina piirilt on venelased alustanud vägede äraviimist. Kuid nagu on viidanud analüütikud, ei ole GRU suutnud tegutseda viimastel aastatel õnnestunult ja jälgi jätmata (Skripalidegi mürgitamine kukkus läbi). Kindlasti on Vene diplomaatide seas neid, kes pooldavad pehmemat lähenemist läänele. Ent kuna Kremlis on võimul silovik’id, jääb peale GRU liin.

Vene diplomaatide väljasaatmine tõstatab jälle küsimuse, kas just praegu on vaja liikuda edasi Eesti-Vene piirilepinguga. See leping on küll riikide kahepoolsete suhete teema, kuid rahvusvaheline kontekst leppe sõlmimiseks on erakordselt halb.