Puusalt ⟩ MercA: ootan, kunas mürkrohelised umbrohukallistajad mu uksele koputavad

Merle Jääger. Foto: Postimees.ee

Mingi iidne Hiina tarkus väitvat järgmist: kui soovid olla päevakese õnnelik – joo end purju, olla aasta aega õnnelik – armu, olla elu aeg õnnelik – raja aed. Õnnis tarkpea: teda ei painanud ilmselt segane lähiajalugu ning tänapäev, mil kõigi ja kõige õiguste eest seistakse. Mind aga tabasid õõvastavad süümepiinad, kui oma lillepeenras korda hakkasin looma, kirjutab mädarõikavaatleja MercA. 

Selleks et seda üldse rajada, pidin hävitama oma paarkümmend ruutmeetrit kitseenelast, kes üritab siiani oma õiguspärast territooriumi tagasi saada, selle asemel et piirduda kena kultuurse hekitaime areaaliga. Oh ei, ta mäletab hästi impeeriumit, mille omal ajal neljateistkümne aastaga rajas, ja minu lillepeenras pesitseb endiselt salajuurikate näol kitseenela viies kolonn.

Vaikselt hiilivad taas kord mõned süütuna näivad väädikesed piparrohu puhmasse või pojengide laiade lehtede varju. Kui sa neid kohe ei märka, on nad peatselt puitunud ning kutsuvad sinnasamma ka oma sõbrad-sugulased. Iga kord kui kitseenelat vaenan, palun ma vabandust. Nii igaks juhuks.

Ent tänavu oma õistaimede riigis korda looma hakates tabasin end mõttelt, et olen justkui Raudse Feliksi ja dr Mengele ristand – ajan siin mööda peenart teisitimõtlejaid taga, teen nendega igasuguseid eksperimente, saadan mõned krematooriumisse, teised küüditan suure kodumaa kaugemasse serva, kasutades nende rapitud või poolelusaid kehi maaparanduslikel töödel: täidan mulke või madalamaid kohti õuemurus.

Eks ma ikka mõnele halastan ka. Meelespead, kes end ohjeldamatult külvavad, hullunud kuumaasikad, kes võsude abil ringi roomavad, toimetan tare taha «parki». Laiutagu seal. Pisikesed armsad margareetad pikin õuemuru sisse. Jumikad ja segaseks läinud habenelgid lähevad suitsusauna taha kivihunnikusse. Kes tahab, kasvab uutes tingimustes edasi…