Aimar Altosaar. FOTO: Eero Vabamaegi/Postimees/

Kolmekümne aasta eest, kui taastasime riigi ja demokraatia, harjusime kiiresti, et võimulolijad vahelduvad. Valimiste järel tulid tavaliselt uued inimesed võimule nii Toompeal kui ka omavalitsustes.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Valimiskampaaniaid tänapäevases mõttes ei olnudki, kandideerijaid riigikogusse ja kohalikesse volikogudesse otsiti taga nii küladest kui ka kõrtsidest. Levinud oli õnnis teadmine, et võimukoridorides sahmerdamine on küll vajalik töö, kuid palju huvitavam on kätt proovida erasektoris. Ka sissetuleku poolest ei tundunud poliitilised ametikohad ja avalik teenistus eriti ahvatlevad.

Ajad muutusid ning 1990ndate alguses oodatud Eesti poliitika professionaliseerumine ja avalik sektor muutus euroopalikuks. Erakonnad hakkasid saama riigilt raha, mis võimaldas välja ehitada stabiilselt toimivaid organisatsioone. Seda peeti edulooks, sest näiteks lõunanaabrite poliitiline elu jäi veel kauaks sõltuma rikkurite annetustest ning poliitiline struktuur oli ebapüsiv. Valimiskampaaniaid õppisid tegema kõik, kes tahtsid poliitikas edu saavutada, kuid peatselt õpiti ka võimule jääma.

Sajandi esimestesse aastatesse jäävad viimased peaministrid, kes lasid suhteliselt kergelt võimust lahti, kui poliitiline olukord läks liiga pingeliseks. Edasi on valitsusjuhid püüdnud aga alati viimseni võimul püsida, balansseerides kuitahes libedal teel ning andes järele vaid äärmuslikule survele.