Tõnis Saarts: teise Eesti taastulemine

Tõnis Saarts. Foto: Eero Vabamägi

• Teine Eesti vastandub esimesele kompromissitumalt ja eneseteadlikumalt kui varem
• Praegune Eesti on peaasjalikult esimese Eesti kujundatud ning tema näoga
• Nutikaima silla esimese ja teise Eesti vahel ehitas Reformierakond

Teine Eesti on leidnud oma hääle ja maailmavaate, millega selgelt märku anda, et ka tal on õigus riigi arengus sõna sekka öelda, kirjutab politoloog Tõnis Saarts.

Sel kuul möödub 20 aastat sotsiaalteadlaste tuntud kirjast, kust läks lendu sõnapaar «teine Eesti». See termin on hakanud elama oma elu ning sellele on omistatud väga erinevaid tähendusi. Vast kõige levinum ja lihtsam määratlus on olnud, et see on «vaeste ja heitunute Eesti», mis ei suuda ega taha meie aja kiirete muutustega kaasas käia.

Viimati tuletas teine Eesti end jõuliselt meelde EKRE esiletõusu kaudu, mis seni oli liberalismi, globaliseerumise ja edukuse mullis elanud esimesele Eestile paras šokk. Niisiis, teine Eesti on taas tagasi ja vastandub esimesele kompromissitumalt ja eneseteadlikumalt kui varem. Kuigi teine Eesti on esimesele end ka varem jõuliselt meelde tuletanud, on ometi leidunud sillaehitajaid, kes on suutnud kaks poolt kokku tuua. Kas neid leiduks ka praeguse, kasvava polariseerituse olukorras ja kas see ettevõtmine kannaks üldse enam vilja?

Milles seisneb siis lõhe teise ja esimese Eesti vahel? Kui maalida laia pintslitõmbega teise Eesti sotsioloogiline portree, siis näeks see välja järgmine: teise Eesti tüüpesindaja elab pigem väikelinnas või maapiirkondades (kui suurlinnas, siis mõnes vähem jõukas linnaosas), on alla keskmise sissetulekuga, tegutseb pigem mõnes vähem prestiižses tööturu sektoris ja enamasti ilma kõrgkoolidiplomita. Oma poliitilistelt hoiakutelt on ta seda meelt, et riik peaks hädalasi aitama, kuid samas on ta kaugel vasak­liberaalsusest, toetades traditsioonilisi ja konservatiivsemaid väärtusi, ning peab rahvusluse rõhutamist auasjaks. Viimasega käib kaasas ka loomulik skepsis üleilmastumise mõjude, kosmopoliitse eluhoiaku ja rahvusvahelise koostöö (nt ELi või NATO) suhtes. Rahvuslik suveräänsus ja omamaise eripära säilitamine ikkagi ennekõike!

Teise Eesti tüüpesindaja elab pigem väikelinnas või maapiirkondades (kui suurlinnas, siis mõnes vähem jõukas linnaosas), on alla keskmise sissetulekuga, tegutseb pigem mõnes vähem prestiižses tööturu sektoris ja enamasti ilma kõrgkoolidiplomita.

Lähemalt vaadates on teine Eesti omakorda jagunenud kaheks: eestlaste ja venelaste teine Eesti. Esmapilgul paistavad nad eri maailmadena, kuid tegelikult nad seda pole. Mõlema sotsiaaldemograafiline portree ja väärtusilm, nagu me seda eespool kirjeldasime, on üsnagi kattuvad: maapiirkondade eestlaste asemel on lihtsalt suuremates linnades elavad venelased ning eesti rahvusluse asemel on tunda suurvenelikku hoiakut.

Traditsiooniliselt võib teise Eesti parteideks lugeda Keskerakonda, kunagist Rahvaliitu, nüüd aga ennekõike EKREt. Esimest Eestit, mis on oma majanduslike väljavaadete poolest kindlustatum, liberaalsema ja kosmopoliitsema eluhoiakuga, on kõige selgemalt esindanud Reformierakond ja teatud reservatsioonidega ka SDE. Ka Isamaa on olnud pigem esimese Eesti partei, mistõttu viimastel aastatel toimunud lähenemine teisele Eestile on parteis pingeid tekitanud. Muutused on toimunud ka Keskerakonnas, kelle juhid on valitsuses olles hakanud kaotama sidet teise Eestiga ja sealsete valijate ootustega.

Praegune Eesti, nagu me seda tunneme, on peaasjalikult esimese Eesti kujundatud ning tema näoga. Siit ka paljude teise Eesti esindajate umbusk praeguse Eesti riigi suhtes tervikuna. See taasiseseisvunud riik, mis 1991. aastal rajati, on kaugel sellest, mida toona oodati. Igatseti sotsiaalselt palju õiglasemat, hoolivamat ning «vähem liberaalse lääne lõa otsas rippuvat» Eestit.

Momente, kus teine Eesti on üsna jõuliselt end esimesele Eestile meelde tuletanud ja edastanud sõnumit «oodake ka meid järele», on viimase 30 aasta jooksul olnud tükki kolm. Esimene oli aastal 1995, kui neoliberaalne Isamaa valimistel lüüa sai ning asemele tuli vasakpoolsemat ja mõõdukamat reformiprogrammi lubav Koonderakond. Teine laine oli aastatel 1999–2001, kus Isamaa, sotside ja Reformierakonna koalitsioon suutis Eesti ühiskonna viia seni tõsiseima usalduskriisi lävele, mis kulmineerus sellega, et pigem teise Eesti sõnumit kandev Arnold Rüütel valiti presidendiks. Kui seni olid esimese Eesti parteid suhtunud teise Eesti esindajatesse üleolevalt ning neid sidistanud kui endisi kolhoosiesimehi ja Savisaare ülesköetud pensionäre, siis nüüd olid nad esimest korda sunnitud teise Eestiga silmitsi seisma ja õppima neidki kõnetama. Kui seda poleks juhtunud, siis vaevalt oleks ELi referendumil 67 protsenti kodanikest oma jah-sõna öelnud. Tegelikult tagaski Rahvaliidu esindatus valitsustes selle, et teise Eesti valukohad olid kogu 2000. aastate teise poole otsustajate ees.

Kõige nutikama viisi esimese ja teise Eesti vahel sildade ehitamiseks leidis aga Reformierakond, kes hakkas pärast 2007. aasta pronksiööd kultiveerima rahvusliberaalset maailmavaadet. Lühidalt kokku võttes, ühendas omavahel venevastase rahvusluse ja mõõduka turuliberalismi. Rahvuslusele rõhudes turgutati teise Eesti eneseteadvust ja patriotismi, mõõdukas turuliberalism tõotas nii majanduslikku jõukust kui ka talutaval tasemel sotsiaalset turvatunnet (helde vanemapalk, eurotoetused maapiirkondadele jne). Paistis, et oravapartei oli rahvusliberalismi näol leidnud tõelise kuldvõtmekese, kuidas kahte Eestit liita.

2 MÕTET

• Eestlaste ja venelaste teine Eesti paistavad esmapilgul eri maailmadena, kuid tegelikult nad seda pole.
• Helmed kasutasid soodsat olukorda ja sõnastasid teise Eesti jaoks sidusaima ja usutavaima narratiivi, kui seda seni keegi oli suutnud.

Uue ühendava ideoloogia turuliberaalne pool sai aga tõsise löögi järgnevas majanduskriisis (2008–2011). Reformierakondlik rahvusluse projekt aga kaotas teise Eesti silmis oma usutavuse kooseluseaduse (2014) ja rändekriisiga (2015). Nimelt selgus, et kui rahvusliberalism kaitseb eestlust küll Kremli eest, siis ei hoia ta meist eemal liberaalse üleilmastuva maailma ohte, mille kehastuseks hakkasid saama sisserändajad ja homoseksuaalid. Teisele Eestile oli saabunud kolmas võimalus end meelde tuletada. Helmed ei jätnud soodsat olukorda kasutamata ning sõnastasid teise Eesti jaoks sidusaima ja usutavaima narratiivi, kui seda seni oli suutnud ükski teine Eesti poliitik või partei. Teine Eesti teab nüüd, milline on unistus tõeliselt suveräänsest rahvusriigist ning kes on vaenlased, kes püüavad selle realiseerumist nurjata. Helmete narratiiv on nii laiapindne ja arusaadavalt esitatud, et isegi Keskerakonnas pettunud teise Eestisse kuuluvad venekeelsed valijad leiavad sealt endale midagi omast.

Niisiis, teine Eesti on tagasi ja vastandub esimesele tugevamalt kui kunagi varem. Teine Eesti on leidnud oma hääle ja sidusa maailmavaate, millega esimesele Eestile selgelt märku anda, et ka tal on õigus meie riigi arengus sõna sekka öelda ning et esimese Eesti liberaalne, läänemeelne ja kosmopoliitne visioon pole kaugeltki ainumõeldav tulevik.

Ühiskonnateadustest on ammu teada, et kui võimueliit mõnda ühiskonnarühma liialt kaua ignoreerib või nende muresid tõsiselt ei võta, on tagajärjeks populistide esiletõus, mis halvimal juhul võib võimulolijaid endidki minema pühkida.

Sellesse punkti pole me veel Eestis jõudnud, ent kui esimese Eesti parteid eesotsas praeguse valitsuse juhtpartei Reformierakonnaga otsustavad teise Eestisse ja seda esindavatesse liikumistesse ka edaspidi üleolevalt suhtuda ja nende murekohti ignoreerida, siis on raske ühiskonna sidususe kasvu ette näha. Tagajärjeks saab olla veelgi suurem polariseerumine, veelgi teravamalt väljajoonistunud majanduslikud, väärtuselised ja maailmavaatelised lõhed.

Kas keegi oskaks eelkirjeldatu taustal ikkagi välja pakkuda esimest ja teist Eestit ühendavat maailmavaadet? Ilmselgelt ei saaks selleks olla enam rahvusliberalism. Kuid mis siis? Ja kas sellise ühendava maailmavaate sünd on praegu üldse tõenäoline, kui samasugust lõhet näeme näiteks teise ja esimese Ameerika, teise ja esimese Soome, teise ja esimese Prantsusmaa jne vahel? Koroonaepideemia on kogu maailma mõttepausile pannud. Võib-olla sünnib sellest mõttepausist mõni uus lahendus või sildu ehitav maailmavaade.