Tõnis Saarts: teise Eesti taastulemine

Tõnis Saarts. Foto: Eero Vabamägi

Teine Eesti on leidnud oma hääle ja maailmavaate, millega selgelt märku anda, et ka tal on õigus riigi arengus sõna sekka öelda, kirjutab politoloog Tõnis Saarts.

Sel kuul möödub 20 aastat sotsiaalteadlaste tuntud kirjast, kust läks lendu sõnapaar «teine Eesti». See termin on hakanud elama oma elu ning sellele on omistatud väga erinevaid tähendusi. Vast kõige levinum ja lihtsam määratlus on olnud, et see on «vaeste ja heitunute Eesti», mis ei suuda ega taha meie aja kiirete muutustega kaasas käia.

Viimati tuletas teine Eesti end jõuliselt meelde EKRE esiletõusu kaudu, mis seni oli liberalismi, globaliseerumise ja edukuse mullis elanud esimesele Eestile paras šokk. Niisiis, teine Eesti on taas tagasi ja vastandub esimesele kompromissitumalt ja eneseteadlikumalt kui varem. Kuigi teine Eesti on esimesele end ka varem jõuliselt meelde tuletanud, on ometi leidunud sillaehitajaid, kes on suutnud kaks poolt kokku tuua. Kas neid leiduks ka praeguse, kasvava polariseerituse olukorras ja kas see ettevõtmine kannaks üldse enam vilja?

Milles seisneb siis lõhe teise ja esimese Eesti vahel? Kui maalida laia pintslitõmbega teise Eesti sotsioloogiline portree, siis näeks see välja järgmine: teise Eesti tüüpesindaja elab pigem väikelinnas või maapiirkondades (kui suurlinnas, siis mõnes vähem jõukas linnaosas), on alla keskmise sissetulekuga, tegutseb pigem mõnes vähem prestiižses tööturu sektoris ja enamasti ilma kõrgkoolidiplomita. Oma poliitilistelt hoiakutelt on ta seda meelt, et riik peaks hädalasi aitama, kuid samas on ta kaugel vasak­liberaalsusest, toetades traditsioonilisi ja konservatiivsemaid väärtusi, ning peab rahvusluse rõhutamist auasjaks. Viimasega käib kaasas ka loomulik skepsis üleilmastumise mõjude, kosmopoliitse eluhoiaku ja rahvusvahelise koostöö (nt ELi või NATO) suhtes. Rahvuslik suveräänsus ja omamaise eripära säilitamine ikkagi ennekõike!