Juhtkiri ⟩ Kaval-Antsu ettepanek

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Riik piiratud majandustegevust metsades õiglaselt ei kompenseeri
• Maadevahetuse ideest võidaksid kõige enam hangeldajad
• Omanikele saab ka teisiti piiranguid korvata

Eesti Erametsaliit tegi riigikogu keskkonnakomisjonile ettepaneku taastada maade vahetamise võimalus, et looduskaitsealuse maa omanik saaks riigilt vastu metsa, mida ka majandada tohib. Mure on tõsine, aga ettepanekus on peidus konks.

Hangeldajale ei ole midagi ihaldusväärsemat kui maadevahetus. Paarkümmend aastat tagasi sai majandamiseks kasutu maatüki vahetada ihaldusväärse krundi vastu pealinna südames, kui oskasid asju ajada nagu Kaval-Ants. Jürkale jäid aga siis ja võivad nüüdki jääda vaid tühjad pihud.

On palju inimesi, kes on kas pärinud oma esivanemate maa või omandanud selle kolmkümmend aastat tagasi maade tagastamise teel. Osa neist maadest on looduskaitse all olnud aastakümneid ja majandamine seal osaliselt või täielikult keelatud. Kunagi määrati ka kompensatsioon, kuid see on elukalliduse tõusu tõttu muutunud naeruväärseks.

On ka neid, kes on maad ostnud majandamise eesmärgil hiljuti, kuid looduskaitsealade laiendamise tõttu sattumas piirangute alla. Tänases lehe Eesti uudiste külgedel on lugu metsamajandajast, kelle võlgu ostetud maad ähvardab majanduskeeld just sellisel põhjusel. Õiglases maailmas peaks riik majandustegevust piirates kahjud omanikule kompenseerima. Praegu see kahjuks nii ei ole.

Lootusetu olukorra tõttu on paljud piirangutealuste metsade omanikest oma maa odavalt kokkuostjale ära andnud, sest midagi kasulikumat nad sellega nagunii teha ei saa. Uute arengute valguses tundub, et nad on tüssata saanud nagu Põrgupõhja Jürka, sest kokkuostjatest Kaval-Antsud loodavad seadusandjat nügida, et kaitsealust metsa saaks hakata vahetama majandusmetsa vastu – ikka krunt krundi vastu, et mis odavalt ostetud, see kallilt edasi kaubeldud.

Probleem on selles, et Kaval-Antsud on vaid osa omanikest. Nad on maad hankinud hiljuti ja hulgi ning ilmse lootusega, et küllap seadus muutub, kui natuke aidata. Teine osa on ausameelsed omanikud, kes on kaua kannatlikult oodanud, et riik hakkaks nendesse õiglaselt suhtuma.

Piirangute kompenseerimine ei pea tingimata toimuma maadevahetuse teel. Perspektiivikam oleks maksta metsa eest turuhinda. Nii jääb alles mets ja omanik saab õigustatud tasu.

Lahendust on vaja, selles pole kahtlust, kuid lahendus peab olema õiglane ja lähtuma heaperemehelike omanike, mitte hangeldajate huvidest. Võimalused on selleks täiesti olemas. Eesti riik lähtub tugeva kinnistusraamatu põhimõttest, mis tähendab, et info kinnistute tekkimise, müümiste, koormamiste ja muude asjaolude kohta on talletatud ja teada.

Kinnisturaamatu põhjal on võimalik seada piiranguid, et välistada maadevahetuse võimalus neile, kes on ilmselt omandanud maid hangeldamise lootuses, samas tagades, et see võimalus oleks avatud heausksetele kinnistuostjatele, kelle maadele hakatakse kehtestama uusi piiranguid.

Kuid omanikele piirangute kompenseerimine ei pea tingimata toimuma maade vahetamise teel. Palju perspektiivikam oleks maksta omanikele maal kasvava metsa eest turuhinda. Nii jääb alles mets ja omanik saab selle eest õigustatud tasu.

Küllap leiaks muidki lahendusi majanduspiirangutega metsamaade omanikele kompensatsiooni maksmiseks. Tähtis on, et lahenduse väljatöötamisel ei laseks meie seadusandja end Kaval-Antsudest ära tinistada. Eelmisest korrast on teada, millega see võib lõppeda.