Koroonaviiruse teemal ei ole meie valitsus(ed) inimestega piisavalt rääkinud. Minu meelest on selle üheks tõestuseks ka protestid Toompeal, kus inimesed väljendasid muuhulgas meelepaha piirangute vastu. Teiseks, mulle on jäänud mulje, et valitsuste tegutsemisstrateegia ei ole olnud põhjalikult läbi mõeldud, millest annavad tunnistust ebajärjekindlus ja segased (mitmetimõistetavad) sõnumid piirangute kehtestamisel. Läheb liialt pikaks kirjeldada, mida oleks võinud teha teisiti – mis on pealegi oluliselt lihtsam tagantjärele tarkuse abil.
Samas on maailmas kohti, kus koroonaviirusevastane tegutsemine on olnud edukas, selles on olnud kaalukas roll tegutsemisstrateegial ja seda saatnud kommunikatsioonistrateegial. Niisugune näide on Uus-Meremaa. Umbes viie miljoni elanikuga saareriigis on olnud pandeemia algusest peaaegu 2600 koroonaviirushaigusesse haigestumise juhtu ning sellesse haigusesse on surnud vaid 26 inimest. Kui me arvutaksime selle arvu ümber, arvestades Eesti rahvaarvu proportsiooni, oleks meil olnud aasta jooksul kokku vaid 684 koroonasse haigestumise juhtu. Kuidas on Uus-Meremaa ime olnud võimalik?