/nginx/o/2021/04/20/13738065t1h2532.jpg)
Mõtlesin hiljuti kapitalismist seosest surematusega – õigupoolest triipkoodist kui surematuse kujuteldavast indulgentsist. Mõistagi on surematusest mõtlemine antud juhul tinglik ja niisugune seos pole muud kui elukauge konstruktsioon. Ometi jätkasin mõtet, sest illusioon küll, aga kujutlusvõime pole ju kapitalismi ajal keelatud. Nii pole keelatud mõelda ka triipkoodist kui omamoodi patukustutuskirjast, mille seos surematusega on küll üsna õhuke. Triipkood lausa rõhutab meie surelikkust ja naeruvääristab meie iha surematuse järele. See tähendab, et kapitalism ei tegele surematusega, pigem vastupidi, ja mida rohkem me triipkoodide pakutava surmapõlglikkusega kaasa läheme, seda rohkem on surelikkus pjedestaalil.