Kärt Hellerma: triipkood ja transs

Mõtlesin hiljuti kapitalismist seosest surematusega – õigupoolest triipkoodist kui surematuse kujuteldavast indulgentsist. Mõistagi on surematusest mõtlemine antud juhul tinglik ja niisugune seos pole muud kui elukauge konstruktsioon. Ometi jätkasin mõtet, sest illusioon küll, aga kujutlusvõime pole ju kapitalismi ajal keelatud. Nii pole keelatud mõelda ka triipkoodist kui omamoodi patukustutuskirjast, mille seos surematusega on küll üsna õhuke. Triipkood lausa rõhutab meie surelikkust ja naeruvääristab meie iha surematuse järele. See tähendab, et kapitalism ei tegele surematusega, pigem vastupidi, ja mida rohkem me triipkoodide pakutava surmapõlglikkusega kaasa läheme, seda rohkem on surelikkus pjedestaalil.

Niisugust mõtet ajendas see, et olen sattunud elama Lasnamäel paigas, mida võib pidada suurpoodide ristteeks – mind ümbritseb vähem kui kilomeetrises raadiuses seitse suurt toidupoodi – kaks Maximat, kaks Selverit, üks Rimi, üks Grossi pood, üks Coop – ja sügiseks valmib ka kaheksas, sedapuhku Prisma. See on täiesti erinev olukord, võrreldes nõukogude ajaga, kui siinkandis oli vaid üks keldripood ja sealgi olid vahel letid täiesti tühjad.

Seega võin nüüd hommikust õhtuni ostelda, sest kõik seitse on ka praegusel piiranguteajal kenasti lahti, Maxima suisa ööpäev läbi. Toidupoed asendavad meie kandis kõiki muid taristu osi – kui silmas pidada näiteks panka ja postkontorit, raamatukogu ja kino, teatrit ja kontserdisaali.