Hanneli Rudi FOTO: Peeter Langovits

Nägin hiljuti pealt, kuidas paariaastane põnn pidi rongi alla kukkuma. Madala perrooniga peatuses tõstis ema lapse elektrirongi peale ja pöördus hetkeks, et käru tõsta, kui tasakaalu kaotanud laps trepist alla kukkus. Vaid ema kiire tegutsemine päästis lapse rongi ja perrooni vahele kukkumast.


Tuttav kirjeldas värvikalt, kuidas ta üritas kolme lapsega rongi peale minna, ning kinnitas jutu lõpetuseks, et rohkem ta sellist kadalippu enam läbi ei tee.

Kui rongile pääsemise raskusest esimest korda enam kui aasta eest meedias juttu oli, siis oli rongifirma ainus kommentaar, et inimesed, kannatage ära. Varsti, varsti, vaid paari-kolme aasta pärast tulevad uued rongid ja kõik saab korda.

Ka soovitati rongile pääsemiseks teistelt abi paluda.

Aga mida teha siis, kui teised ootajad on kas noorusest nõdrad (loe: koolilapsed) või vanadusest väetid, nagu tihti päevasel ajal juhtub? Praegu on igatahes tekkinud olukord, kus rongiga sõitmine on jõukohane vaid füüsiliselt tervetele ja tugevatele reisijatele.

Üsna usina rongisõitjana jääb mulle arusaamatuks, miks rongifirma, mille ainus eesmärk on inimesi teenindada, mitte midagi ette ei võta, vaid laseb klientidel mitu aastat ebamugavusi taluda.
Kas tõesti on keeruline ja üle mõistuse kulukas üks vagun ära märgistada ning paluda näiteks piletimüüjal inimesi rongi peale aidata? Loomulikult tuleks sel puhul abistajal ka pisut palka tõsta.

Aga kui see riigilt üksjagu dotatsiooni saavale rongifirmale üle jõu käib, siis äkki tasuks kaaluda koostööd Tallinna võimudega, sest hakatakse ju lähiajal pealinnas perroone ümber ehitama ning rongile pääsemine muutub keeruliseks ka paljude tallinlaste jaoks. Valimised on ka lähiajal tulemas ning mõned sotsiaalsed töökohad jätaksid võimulolijatest hea mulje.

Seni Tallinna bussides olnud reisisaatjad sattusid avaliku pilketormi alla, kuna nad olid suurelt jaolt madalapõhjalistes bussides, kuhu ka lapsevankriga ilma kõrvalise abita sisse sai. Rongides aga reisisaatjatel ilmselt tööd jaguks. Võib-olla hakkaksid siis taas rongiga sõitma kõik need, kellele see seni on üle jõu käinud.

Sest kui lund ei saja ja tugev tuul ei puhu, on elektrirong siiski kiire ja mugav sõiduvahend.