Juhtkiri ⟩ Mida teha Venemaaga?

Väidetavalt Ukraina poole suunduv Vene vägede veos Uuralite kandis Foto: Cit/twitter

• Lääs peaks üle vaatama oma suhtumise Venemaasse
• Olulisem küsimus on, kuidas täpselt
• Eestile on oluline lääne ühtsus

Venemaa viimase aja käitumine sunnib küsima tõsiseid küsimusi, eeskätt seda, kas ei peaks lääs tervikuna üle vaatama oma suhtumise Venemaasse.

Loomulikult on neid raskeid küsimusi esitatud varemgi ja pea iga kord on Lääne-Euroopa süüdistanud oma idapoolseid naabreid Venemaa suhtes paranoiatrummi tagumises. Nii oli see enne Gruusia-Vene sõda 2008. aastal, enne Krimmi okupeerimist ja annekteerimist 2014. aastal ning Ida-Ukrainas sõjategevuse mahitamist. Venemaa sai õiguse korraldada veel 2014. aasta taliolümpia ja 2018. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused, just nagu poleks vahepeal midagi juhtunud. Saksamaal elab edasi Läänemere alt kulgeva gaasijuhtme Nord Stream 2 projekt.

Venemaa aga viskab ise halge tulle. Alates märtsist on Venemaa koondanud Ukraina piirile sõjajõude, mis annab põhjust muretseda Venemaa võimaliku kallaletungi pärast Ukrainale. Lisaks on vanglas märgatavalt halvenenud Vene opositsiooniliidri Aleksei Navalnõi tervis, keda juba varem üritati tappa mürgiga.

Tagatipuks on tülli keeranud Praha ja Moskva, sest tšehhid süüdistavad Venemaad laskemoonalao õhkulaskmises 2014. aastal ning on riigist välja saatnud juba 18 Vene diplomaati.

Jätkuks vaid läänel arukust anda Venemaale adekvaatne vastus.

On selge, et lääs peab sellele vastama. Olulisem küsimus on, kuidas täpselt. Valida tuleb vastuse proportsionaalsus ja suund (ehk adressaat). Ei tundu olevat õige Eesti eelmise presidendi Toomas Hendrik Ilvese soovitus, et Vene kodanikele tuleks keelata sissesõit Euroopasse. Sellega taganeks Euroopa Liit ise nendest väärtustest, mida seni on propageerinud. Teisest küljest on Euroopa Liit ise neid väärtusi just Venemaa taustal lörtsinud, näidates muskleid Poola ja Ungariga, kuid jutlustades dialoogi vajadusest Venemaaga. Ent kuidas ikkagi hakkaks elu Ilvese soovitust järgides välja nägema – selle loogika alusel keelatakse Euroopasse sõit ka näiteks Eestis elavatel Vene kodanikel.

Lääne tugeval vastusel Venemaale on Eesti jaoks peidus nii head kui ka halvad uudised. Hea uudis on see, et Venemaa käitumine tugevdab vahepeal hapraks muutunud transatlantilist ühtsust, mis on Eesti välispoliitika üks nurgakive. Halb uudis on aga see, et tõenäolise täiemõõdulise uue külma sõja puhkemisel saab Eestist paugupealt eesliiniriik.

Liiatigi on vältimatutel Venemaa-vastastel sanktsioonidel mõju ka Eesti sisepoliitikale. Praegugi on üleval Eesti-Vene piirilepingu küsimus, ent uue külma sõja puhkemisega on see teema ilmselt aastateks maetud. Teine teema on potentsiaalsed venekeelsed valijad – kui Eesti erakondade retoorika paratamatult Venemaa suunal karmistub, ei leia see head vastuvõttu enamiku venekeelsete valijate seas. Kuid sel aastal seisavad ees kohalike omavalitsuste valimised, kus saavad hääletada ka mittekodanikud. Pole kahtlust, et juba nüüd käivitatud infosõjas suunab Moskva oma tähelepanu lisaks Ukrainale ka Baltimaade vene vähemusele.

Eesti võimalus peitub lääne ühtsuses. Viimaste sündmuste valguses paistab, et Venemaa on loobumas lääne lõhestamise strateegiast ja mängib täispangale. Jätkuks vaid läänel arukust anda Venemaale adekvaatne vastus.