Siim Kallas: üksindus pole lahendus, see on probleem

Siim Kallas Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Kui pole selget otsuste tegemise korda, kui pole tõhusat otsuste täitmist, variseb ka demokraatia. Riik seepärast veel ei kao, aga demokraatia asendub poliit­büroolise või vapsliku juhti­misega, ütles Euroopa Komisjoni asepre­sident Siim Kallas.

Erivarustuses suured politseisalgad tõkestasid 2008. aasta 3. juunil juurdepääsu Euroopa Liidu asutustele. Liiklus oli suletud, hoonetest väljumine oli ohtlik. Kusagil põles midagi, vist üks auto. Suits, lärm. Lõhuti ettejuhtuvaid uksi ja klaasvitriine. Vägivald. See oli Euroopa kalameeste meeleavaldus. Nad protestisid Euroopa Liidu kehtestatud kalapüügipiirangute vastu. Euroopa tubakakasvatajad avaldasid meelt  – protestisid tubakakasvatamise toetuste vähendamise vastu. Euroopa metallitöölised avaldasid meelt – protestisid Euroopa kliimapoliitika vastu, mis tekitab metallitööstusele raskusi ja viib töökohti. Ja muidugi suurmeeleavaldused paljudes riikides riikide võlgade vähendamisele suunatud kokkuhoiupoliitika vastu.

Kus on probleem, kus on lahendus? Igatahes Euroopa Liit pole tekitanud võlgu, pole hävitanud kalavarusid, ei ole süüdi kliima soojenemises. Poliitikas juhtub, et probleem ja lahendus lähevad sassi. Sellel võivad olla halvad või isegi katastroofilised tagajärjed. Õigupoolest, kus me oleme? Kuhu me minna tahtsime?

Ühtse Euroopa ideel olid teatud algatusrühmad.

Kõigepealt sõja vältimise rühm. Ükskõik milline suur poliitik 20. sajandil ei oleks ühel või teisel viisil Euroopa Liidu ideed esitanud – Churchill, Coudenhove-Kalergi, Jean Monnet –, ikka oli kandvaks ideeks vältida sõda Euroopa riikide vahel.

Euroopa-idee taga oli ettevõtlus, kellel oli kõrini riikidevahelistest barjääridest ja takistavast bürokraatiast.

Kolmandat moodustaja-rühma nimetaksin vabaduse-parteiks. Siia liigitan Hispaania, Portugali, Kreeka ja Ida-Euroopa riikide diktatuure eitavad poliitilised jõud.

Neljandaks pean ühise korraldamise rühma. Need on poliitilised jõud Euroopas, kes olid ja on veendunud, et asju ühiselt korraldades on tulemus parem kui üksinda tegutsedes.

Saavutatud on väga, väga palju. Sõda Euroopas tõenäoliselt ei tule.

Tollibarjääre Euroopa sees pole enam, muidki takistusi on palju vähem kui näiteks 1957, kui Euroopa Liit sündis. Aga ikka püsivad visalt teatud takistused ja inimeste, teenuste, kaupade ja kapitali vaba liikumine pole kaugeltki saavutatud.

Keeruline on lugu vabaduse-parteiga. Kui suured on inimeste vabadused Euroopa Liidus, seda märkab vaid siis, kui võrrelda neid muu maailmaga. Kui ei võrdle, siis ei märka. Vabadustega on nii, et neid paneb tähele vaid siis, kui nad kaovad. Paljudes diktatuuri hüljanud riikides on moevooluks saanud hoopis demokraatia ja tema institutsioonide halvustamine.

Ühise korraldamise partei on tänagi mõjuvõimas ja arvukas. Euroopa erakond on kõigutamatult veendunud, et ühtne Euroopa on vastus, mitte probleem. Tihti küsitakse, mis kasu sellest Euroopa Liidust õieti on. Aga võiks ka küsida, kui palju kahju on Euroopa Liidu olemasolu ära hoidnud.

Meil on täna kaks põhiküsimust. Esiteks, kas me tahame privileegide Euroopat või avatuse ja vaba konkurentsi Euroopat? Kas see on abirahade või võitlusvõime Euroopa?

Teiseks, kuidas juhtida ühist Euroopat? 1915. aastal kirjutas Winston Churchill: «Isegi kui põhimõttelised otsused on õiged, määravad tulemuse nende elluviimise meetodid ja kiirus.» Euroopa Liit on demokraatlikult moodustatud ja demokraatlikult juhitud rahvusvaheline organisatsioon.

Demokraatia pole jututuba ega meelelahutussaade. See on riikide ja nende poolt moodustatud ühenduste juhtimise vorm. Kui demokraatlik juhtimine ei toimi, kui pole selget otsuste tegemise korda, kui pole tõhusat otsuste täitmist, variseb ka demokraatia. Riik veel sellepärast ei kao, aga demokraatia asendub poliitbüroolise või vapsliku juhtimisega.

Et suuri ideid ellu viia, loodi otsuste langetamiseks ja Euroopa ühenduse juhtimiseks tarvilikud reeglid ja asutused. Meil on kogu Euroopas kehtivad ühtsed seadused, meil on ühine eelarve, meil on erinevad asutused otsuste elluviimiseks, ja mis eriti oluline, on seaduste täitmise järelevalve, sanktsioonid riikide vastu, kes ühiselt kokku lepitut ei täida, meil on Euroopa kohtusüsteem.

Seda juhtimist nimetatakse community method, eesti keeles ühenduse meetod. Arusaadavam on nimetada seda Euroopa Liidu valitsusteülese juhtimise meetodiks. Mütoloogiliselt see ongi see Brüsseli koletis, mida oma kohalikes võimupüüdlustes nii innukalt ründab igasuguste populistide armee.  

Euroopa Liidu loomine pole esimene kord, kui Euroopas püüti luua visioonile tuginevat organisatsiooni valitsusteülese juhtimise elementidega. Pariisi rahukonverentsil 1919 otsustati luua Rahvasteliit. Loodeti, et see hoiab ära sõja. 

Miski pole täiuslik. Eriti keeruline on saavutada üldist armastust demokraatlikes juhtimisotsustes. Euroopa Liidu juhtimine pole erand. Muidugi on selles juhtimises tarbetut bürokraatiat.On tarbetuid reegleid, tarbetuid direktiive. On õiguslikku religioossust, mis teeb mõnikord pööraselt raskeks mõistlike poliitiliste otsuste tegemise. Sellest saavad aru ainult selle religiooni preestrid, kelle võim on suur. Aru ei saa, aga uskuma peab.
On probleeme mandaadiga, küsimusega, kust õigupoolest on pärit see või teine algatus. On väsitavaid intriige.     
    
Kas oleme lahenduse murdepunktis või teelahkmel?

Otsitakse alternatiive valitsusteülesele juhtimisele. Populaarseks on muutunud idee juhtida Euroopa Liitu rohkem valitsustevaheliste eri- ja otsekokkulepete kaudu.

Valitsusteülene juhtimine ja valitsustevaheline juhtimine on tegelikult enamasti tasakaalus olnud. Ühenduse meetod viib ellu valitsuste poolt heakskiidetut.

Kindlasti ei saa tähtsaid asju Euroopa Liidus otsustada ilma riikidevaheliste kokkulepeteta. Euroopa Liit on ju ise riikidevahelise kokkuleppe tulemus. Suure, visionäärse kokkuleppe tulemus.

Visioonides lepivad tavaliselt kokku tugevad valitsused. Seda teevad nad enamasti äärmuslikes olukordades – sõdade ajal või järel (ÜRO,

NATO, IMF, ka Euroopa Liit), kriisiolukorras. Muul ajal kipub tegemist olema pigem mõjusfääride jaotamise ja lehmakauplemisega. Kui riigid näiteks saaksid kõik ametikohad Euroopa asutustes jagada valitsustevahelise kauplemise alusel, oleksid eestlastel, lätlastel jne  üsna kidurad võimalused.

Mida tugevamad valitsused, seda rohkem suudavad nad vaadata kaugemale kohalikest valimistest, seda paremini suudavad nad näha kaugemale, näha ajalugu, näha suurt pilti.

Euroopa Liitu on ajalooliselt väga palju juhitud konsensuse kaudu. See on ilus põhimõte. See tähendab maksimaalset omanikutunnet. Aga praeguses Euroopas vajab konsensus mitte 27 või 28 poolthäält, vaid tegelikult ka konsensust erinevate valitsuspartnerite ja sageli isegi valitsusi pantvangis hoidvate opositsioonipartnerite nõusolekut. Peaaegu võimatu ülesanne.

Euroopa valitsused on täna nõrgad, palju nõrgemad, kui nad olid näiteks 2004. aastal. Paljud on populistliku rünnaku all. Traditsiooniliselt stabiilsed Holland ja Soome on heitliku sisepoliitika keeristes. Suurbritannias on ilmsiks tulnud, kui tohutu võim Briti poliitikas on olnud Rupert Murdocki juhitud meedial. Ja mitte ainult Suurbritannias, arvestades inglise keele levikut ja teiste keelte mittevaldamist. Juhtpoliitikud on kirjutanud, et viimase 30 aasta jooksul on Briti poliitikas edukad olnud ainult need poliitikud, kes on meeldinud Murdockile ja tema meediaväljaannetele. Aga valimised? Rahva võim? Deemos? Margaret Thatcher oli see, kes ütles, et valitsus ei saa joosta avaliku arvamuse järel. Kui palju on täna Euroopas valitsusi, kes ei kõigu, kes on valmis tegema valitsemisotsuseid, mis ei jookse avaliku arvamuse järel? Tavaliselt on valitsemisotsused mitte valikud hea ja halva vahel, vaid hoopis halva ja väga halva vahel.

Peavoolu erakonnad mehkeldavad äärmuslastega. Vene Ajutise Valitsuse peaminister Aleksander Kerenski eelistas 1917. aastal mehkeldamist bolševikega kokkulepetele sündivate demokraatlike peavooluparteidega.

Ida-Euroopa Euroopa-meelne partei oli liitumisaegadel väga tugev. See partei ammutas oma jõu sotsialistlikule diktatuurile vastandumisest, selgest arusaamast, miks demokraatia ja ühtne Euroopa on parem kui seni nendes maades nähtu. Tänaseks on osa sellest parteist moraalselt laostunud. Laostumise põhjuseks on Euroopa Liidu toetuste jagamine. Osa Ida-Euroopa poliitilisest juhtkonnast ei mõtle üldse millelegi muule kui eurosentide jagamisele kohalike valimiste huvides.

Vaclav Havel on surnud. Kes Ida-Euroopa isiksustest on täna suuteline tõkestama Saksa poliitilise auhinna andmise Vladimir Putinile?

Kes on Euroopa riikide (ka meie) jaoks rahvuskangelane? On see lipukandja või rehepapp? Muidugi, rehepapp ei riski õieti millegagi. Lipukandja võib aga kergesti surma saada.

Vanad eurooplased on tihti ülbed ega soovi tunnistada, et nemad võib-olla polegi parimad. Hiina, no seda muidugi. Aga eks nad ole meist ikka kultuuriliselt maas. Ameerika – nojah, seda muidugi. Aga see on ikkagi vaid rahvas, kes kannab lasteriideid, sööb lastetoitu ja vaatab lastefilme.

Aga Eesti? Ida-Euroopa, tegelikult praktiliselt Venemaa. Käitub nii, nagu kõik Euroopa Liidu liikmesriigid peaksid käituma? Eelarve tasakaalus, võlga peaaegu ei ole, eurotingimused täidetud, rahva toetus Euroopa Liidule ikka kõrge. Sellest vaikime.

Ärme kusagil mainime, et selline tubli riik on olemas. Aitab Luksemburgist. See pole ju ka ausal teel rikkaks saanud. Ärme kusagil toome Eesti näidet. See võib olla kirjeldamatult ebamugav meie sisepoliitilise olukorra jaoks. Parlamentides on igasuguseid inimesi. Hakkavad veel valitsust Eesti näidet kasutades kritiseerima.

Õnneks tulistavad nad vahel ise endale jalga. Eriti siis, kui nad unustavad, et Teine maailmasõda ei lõppenud mitte Saksamaa ja liitlaste vahelise rahulepinguga, vaid Hitleri Saksamaa tingimusteta alistumisega.

Rahvasteliidu üldise julgeoleku tagamise süsteem vajus kokku 1925. aastal, kui Suurbritannia ei nõustunud üldise julgeoleku- ja kaitselepingu sõlmimisega ning kuulutas, et ei loe rahu tagamiseks tarvilike sanktsioonide rakendamise otsuseid endale siduvaks. 1938. aastal teatas ka Eesti, et otsustab valikuliselt, kas rakendada sanktsioone või mitte.

Liikmesriigid uskusid, et üksinda on kergem ja et kokkulepped valitud riikide vahel on lahendus. Järgnes München…

EL, muide, ei suutnudki eelmise aasta lõpus kalapüügikvootide jagamises kokku leppida.

Minu jaoks on kogu meie rahvusvahelise tegevuse eesmärgiks olnud põhimõte «ei iial enam üksi».

Ma näen täna ohtu, et Euroopa Liidu liikmesriikide sisemised vastuolud võivad teha ühise otsustamise väga raskeks, killustada liitu. Meil on kaks teed: kas parandada ja tõhustada valitsusteülest Euroopa Liidu juhtimist või minna üha ulatuslikumate valitsustevaheliste erikokkulepete teele. Selle viimase puhul tuleb silmas pidada, et siis hakkavad paratamatult domineerima suured riigid ja nende poolt moodustatud all-liidud. Kuidas otsused sel juhul langetatakse, saab olema äärmiselt segane.     

Killunemine viib üksindusse. Üksindus pole lahendus, see on probleem.

Nimekas Taani poliitik Uffe Ellemann-Jensen sõnastas sama dilemma Taani jaoks: «Olla või mitte olla, see on küsimus. Olla ja mitte mitte olla – see on vastus.»

Kui me oma Euroopa Liidus ei suuda leida õiget juhtimisviisi, ei tule kalamehed enam Brüsselisse meelt avaldama. Tõsi, varsti vist pole enam ka kala. Siis pole ka kalamehi tarvis.