Iivi Anna Masso

FOTO: Peeter Langovits

Eesti teekonda Euroopasse ei maksa alahinnata. Kui jälle peoks läheb, oleme juba kohal. Eurooplaseks saada pole kunagi liiga hilja. Ja Euroopa oma seniste ideaa­lidega ei kao kuhugi, ütles politoloog Iivi Anna Masso.

Viimasel ajal kaasneb sõnaga «Euroopa» sõna «kriis». Eestit vaevab samal ajal alalise hilinemise sündroom. Me jõuame igale poole siis, kui peo kõrgpunkt on möödas. Tagasi demokraatlikku maailma, kui demokraatia paremus konkureerivate riigivormide ees seatakse kahtluse alla (võrdluses «autoritaarse kapitalismi» ja koguni riigikapitalismiga). Tagasi Euroopasse, kui see polegi enam isegi kõigi eurooplaste arvates maailma parim paik. Kui jõudsime Euroopa Liitu, hakkas liidu ühtsus peagi liigestest nagisema. Saime eurotsooni, ja kohe hakatakse spekuleerima euroraha kokkukukkumise võimalusega.

Ma ei kuulu nende hulka, kes õhtumaa allakäiku, demokraatia läbikukkumist või kapitalistliku majanduskorra lõppu kuulutavad. Jah, võlakriis nõuab lahendust. Aga endiselt on Euroopa – ja Põhja-Ameerika – need kohad, mis enim immigrante ligi tõmbavad. Kui paljud eurooplased soovivad Hiina või Venemaa kodakondsust? Kui vaatame lisaks majanduskasvule muid näitajaid, on kerge mõista, miks. Isikuvabadustel ja -õigustel, teatud väärtustel on endiselt tähtsust. Kasv üksi ei tee ühestki kohast atraktiivset.

Ning kui räägime riikide tugevusest – nagu küsib Simon Leys, arvustades Nobeli rahupreemia laureaadi Liu Xiaobo ingliskeelset esseekogu: kui analüütikud üle maailma ja Hiina ise hindavad end nii hirmus võimsaks riigiks, siis miks kardab see riik nii väga üht habrast poeeti ja esseisti, et ta peab istuma vangis, kõigist eraldatuna? Nõrkus  võib avalduda mitmel moel. Võrreldes konkurentidega pole Euroopa lagunemas ega demokraatlik riigikord läbi kukkumas. Küll aga annab kriis põhjust mõelda, mida demokraatia tänases Euroopas tähendab. Samuti annab see alust mõelda euroopluse sisu üle.

Demokraatia kriis?

Tänast Euroopat on võrrelnud 1930ndatega teiste seas ka George Soros. Totalitaristlike ideoloogiate menu 1930ndail on tõepoolest selgitatud osalt tollase majanduskriisiga. Inimesed jäid massiliselt ilma tööst, elatisest ja seega eneseuhkusest. Totalitaarsed liikumised pakkusid neile ideoloogia, millesse uskuda, vaenlased, keda süüdistada, ja kollektiivi, kuhu kuuluda. Kui neid sai piisavalt palju, muutus ka toetus totalitaristidele massiliseks.

Kuid ehkki ka praegu on paljudel raske, ei näe ma tolle aja kordumist. Möödunud sajandi alguses olid üldse populaarsed agressiivsed ideoloogiad, mis pakkusid vastust kõigile küsimustele, lähtudes ühestainsast suurest ideest, milleks oli kommunistide «ajalooline paratamatus» või natside «looduslik valik». Kui maailm ja ideoloogia ei sobinud kokku, tuli kohandada maailma. Praeguses Euroopas selliseid kõikehõlmavaid ideoloogiaid pole. Tänane demokraatia kriitika ei ole nii nihilistlik, tänane ksenofoobia ei ole nii ideoloogiline. Ajaloost on midagi õpitud.

Praegune väljakutse demokraatiale ei seisne ideoloogilistes liikumistes, vaid poliitika tehnokratiseerumises. Võlakriis on toonud esile vastuolu demokraatliku otsustusõiguse ja majanduse nõudmiste vahel.
Saksa sotsioloog Ulrich Beck asetab vastamisi «bürokraatia-Euroopa» ja «kodanike Euroopa». Kaitstes kreeklaste õigust referendumiga säästuplaanidele «ei» öelda, maalis Beck äsja The Guardianis hirmutava pildi ELi muutumisest N Liidu «Euroopa variandiks», ta võrdles võlakoorma kergendamise plaane viisaastakuplaanidega.

Aga kas demokraatlik iseotsustusõigus tähendab õigust otsustada, et võlg jäägu naabri kanda? Vastuseks võib laenata president Ilvese sõnu detsembri Diplomaatias ilmunud esseest: «Mind teeb murelikuks sosinakoor, mille järgi finantsvastutus kujutab endast ohtu demokraatiale ja demokraatiad ei pea vastu, kui üleskutseid ausa eelarvepoliitika tagamiseks tõsiselt võetakse.» Ilves rõhutab, et vältimatust kokkuhoiupoliitikast keeldumine demokraatia nimel tähendab, et vastutustundlikel riikidel palutakse toetada prassivaid riike demokraatia nimel. Kaotajaks on lõpuks demokraatia ise, sest ebaõiglusetunnetus teisel pool väljendub populismi tõmbejõu kasvuna. Poliitikute roll finantsmaailma ja rahva nõudmiste vahel pole kadestamisväärne – kuid kui demokraatia tähendab, et otsuste tegemisel osalevad kõik, keda otsused mõjutavad, tähendab see teatud asjades deemose kasvamist riigi piirest suuremaks. Asju, mis mõjutavad inimesi kogu Euroopas, tuleb otsustada Euroopa tasandil.

Identiteedikriis?

Euroopas viimastel aastatel kasvanud populistlikud liikumised püüavad oma sõnul valvata, et rahvuslikku «meiet» ei ohustaks liigselt ei mujalt tulevad võõrad ega Euroopa bürokraadid, kellelt oodatakse hädas olles küll abi, aga keda otsustamisel ei taheta kuulata.

Rasked ajad tekitavad hirmu, hirm soosib endasse tõmbumist. Euroopa uuspopulism pole õieti parem- ega vasakpoolne – ta on väärtustelt rahvuslik-konservatiivne, majanduslikult pigem sotsialistlik, poliitiliselt antiliberaalne ja ühtlasi eurovastane.

Kuid ehkki oleme näinud selliste liikumiste kasvu – mitmes riigis on rahvuskesksed nišierakonnad parlamentidesse valitud –, tundub, et see kasv on peatunud. Ilma veenva ideoloogiata ja usutavate lahendusteta praegustele probleemidele ei suuda need liikumised enam toetajaskonda kasvatada.

Saagem eurooplasteks

Kui arutelu keskmes on majandus, kipuvad muud ühendavad tegurid ununema. Aga mis on tänaseks saanud saja aasta tagusest loosungist «Olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks!»? Ühest vastust sellele, mida eurooplus tähendab, ei ole. Parim määratleja on väärtuste ja normide kogumik, millele Euroopa poliitiline kultuur toetub.

Eesti riik on kahtlemata saanud Euroopa riigiks. Küsimusele, kas me oleme ka eurooplased, vastan kõhklevamalt. Mitmes mõttes küll – me hindame demokraatiat, oleme suhteliselt haritud, valdame keeli. Kuid sellesama vana kuldreegli omandamine, inimliku austuse äraõppimine, on osutunud nõukogudejärgsel ajal üllatavalt raskeks. Seega ei taha ma öelda, et mujal Euroopas oleksid kõik täiuslikud eurooplased. See aga pole põhjus «head» eurooplust mitte eesmärgiks seada.

Meil ollakse mures inimeste väljavoolu pärast, aga kui inimesi väärtustama ei hakata, siis väljavool jätkub. See tähendab esmalt moraalset, aga ka majanduslikku väärtustamist – kui me ei süüdista ahnuses investeerijaid, kes mujalt kasumilootuses siia tulevad, siis ei tohiks me ka põlata majanduspagulastena neid, kes töötegijaina siirduvad ühisel tööturul sinna, kus nende panust kõrgemalt väärtustatakse. Et inimesi siin hoida, tuleb meil endil muutuda sarnasemaks nende ühiskondadega, kuhu siit kiputakse. Me ei saa valida Kreeka teed, aga me ei tohiks ennast ka surnuks säästa. Inimeste ülekurnamine on ohtlik mitte seepärast, et nad tänavale mässama läheks, vaid seepärast, et sädeme kustudes kaob loovus. «Talendid» pole muutumatu tegur – samad inimesed säravad, põlevad läbi ja kustuvad. Kustunud inimestega on raske uut kasvu hoogustada – siin ei aita ka eelarve tasakaal.

Veel olulisem on inimeste väärtustamine inimestena – nii, et eetiline käitumine oleks reegel, eiramine erand. Praegu see nii ei ole. Järjest paljastuvatest skandaalidest veel kõnekam on see, kuidas neile reageeritakse. Kui vargusi ja korruptiivset käitumist õigustatakse, kuni neid pole kohtus hukka mõistetud, kannatab usaldus, ja mitte ainult konkreetsete tegijate vastu: me harjume ootama, mis skandaal paljastub järgmisena – kes näib puhas, pole veel lihtsalt vahele jäänud.

Me saame eurooplasteks, kui teatud ühiselu reeglid muutuvad enesestmõistetavaks. Et me lihtsalt ei sõida eelsõitjast kitsal maanteel mööda, kui teisel teepoolel on vastutulejaid. Et me ei loe võõraid kirju ega hoia neid oma lauanurgal. Et me ei räägi inimestest nende juuresolekul kolmandas isikus üle nende pea, nagu neid ei oleks olemas. Kõike seda ei saa seadusega paika panna – meil peab endal sisemine kompass välja kujunema. Eestis on liiga palju ülbust, meid on liiga vähe, et seda endale lubada.

Ühes «Tujurikkuja» sketšis kohtuvad netikommentaatorid teraapiarühmas – ja kukuvad seal loomulikult üksteist sõimama. Selline AA-tüüpi teraapiarühm on äärmuslik näide kohast, kus inimesed suhtuvad üksteisesse mõistvalt ja andestavalt – teades, et neid ühendab trauma, millest koos püütakse jagu saada. Meie ajaloost piitsutatud ühiskond võiks olla «teraapiarühm», kuid seni kohtleme üksteist pigem «Tujurikkujas» esitatud moel.

Eesti teekonda Euroopasse ei maksa alahinnata. Kui jälle peoks läheb, oleme juba kohal. Eurooplaseks saada pole kunagi liiga hilja. Ja Euroopa oma seniste ideaalidega ei kao kuhugi – praegune olukord sunnib meid lihtsalt peatuma ja meenutama, millised need ideaalid olid. Me ei ole 1930ndate eeskujul sõtta ja totalitarismi sööstmas. Seda enam võiksime pisut pinget maha võtta – me saame endale lubada inimlike väärtuste ausse tõstmist, õigupoolest ei saa me endale lubada seda mitte teha. Parafraseerides Murphy seadust: naeratage, võib-olla homme ei olegi veel hullem.

Kõik ettekanded on avaldatud lühendatult. Täistekste loe: arvamus.postimees.ee