KESKKOND ⟩ Peter Wohlleben: töönduslik metsandus ei näe puude tagant ökosüsteemi

Surnud ja üraskite rüüstatud kuusik Saksamaal Oderbrückis. Foto: Jochen Eckel/imago-images

Üldiselt metsavaesel Saksamaal tegutsev metsandusspetsialist ja -publitsist Peter Wohlleben on siiski kogu oma elu saanud töötada puude keskel. Sestap on ta õige inimene kirjeldama metsa ökoloogilise majandamise võtteid ajal, mil paljude Euroopa riikide rohealasid ähvardab lageraie.

Viimastel aastatel on Eesti metsades olnud üksjagu probleeme kuusikute tervisega, millega käivad kaasas üraskirüüsted. Kuna kuuse puit on hinnatud, on tõtatud kuusikuid raiuma ka kevadisel ja suvisel ajal, mil vähemasti riigimetsas peaks kehtima pesitsusrahu. Kuuskede suremine ja üraskirüüsted on veel suurem probleem olnud Kesk-Euroopas ja Saksamaal. Kuidas teil toimitakse ning milline on teie enda seisukoht ja praktika?

Tundub, et see mure on globaalne, üraskirüüsted on saanud hoogu ka näiteks Kanadas.

Sellega seondub õieti kaks probleemi: tundub, et riigimetsa majandajad on nii Eesti kui ka Saksamaa turul kõige olulisemad tegijad, kes seavad mängureegleid. Ja nii teil kui ka meil on nad ilmselt veennud poliitikuid selles, et metsade intensiivne majandamine on kliimamuutusi pidurdav tegevus.

Saksa riigimetsa majandamise komisjon on läbi surunud idee, et puidu igakülgset kasutamist tuleb suurendada, ning Saksamaa katab ise praegu umbes poole oma puidunõudlusest. Ülejäänu tuleb teistest riikidest, sh Eestist.

Kuusega on meil lugu põhimõtteliselt sama, mis Eestiski, ainult et meie metsadest moodustasid kuusikud kunagi vaid umbes ühe protsendi, kuid nüüdseks leidub kuusikuid 26–28 protsendil kõigist puistutest. Meie kunagisi pöögimetsi asendavad praegu kuuseistandused, mis on väga tundlikud kliimamuutuste suhtes.

Tegelikult on siinkandis kuuse jaoks olnud alati liiga kuiv ja soe ning suuri üraskiründeid on dokumenteeritud juba 170 aastat. Aga metsade majandajad ei ütle, et kuuskede istutamisega on viga tehtud. Kõik on aetud muutuva kliima süüks ning sellega seoses väidetakse, et peame veel püsti olevad kuuseistandused üraskite eest «päästma», raiudes suured alad lagedaks. Nii on meile tekkinud kõigi aegade suurimad raiestikud.