Juhtkiri ⟩ Jalad juba põhjas

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Enamik poliitikuid ei ole pidanud oma lubadusest kinni
• Kui on lubatud annetada raha, siis tuleb seda teha
• Ei maksa anda tühje lubadusi, kui neid ei kavatseta täita

Kui mullu kevadel puhkes koroonakriis, lubasid paljud kõrged riigiteenistujad annetada solidaarsuse nimel rahvaga neile määratud palgatõusuna saadud raha heategevuseks. Tänase Postimehe uudisloost aga selgub, et väga paljud riigikogulased ja ministrid pole suure suuga antud lubadustest kinni pidanud.

Ehkki tegemist oli seadustest tuleneva palgalisaga ja igal inimesel, sealhulgas poliitikul, on õigus endal otsustada, kuidas ta oma sissetulekut kulutab, peitub selle loo eetiline külg hoopis mujal.

Kui meedia vahendusel on lubatud annetada palgatõusuga samaväärne osa heategevuseks või tagastada see riigile, siis on loomulik eeldada, et seda lubadust ka peetakse.

Paraku oleme seni olnud tunnistajaks tõsiasjale, et paljude poliitikute sõnad ja teod ei ole kooskõlas. Samuti välditakse ajakirjanike selleteemalisi küsimusi kui tuld, vahel isegi nähvatakse pahatahtlikult.

Mingis mõttes meenutab see lugu Juhan Liivi novelli «Peipsi pääl», kus kaks Lohusuust pärit jalameest – Kirsimäe Jaak ja Ristiotsa Rein – võtavad varakevadisel ajal Venemaalt tulles ette teekonna üle jäätunud Peipsi järve. Mõistagi on see ohtlik, aga mehed on valmis riskima. Kui poolel teel jää pragunema hakkab, tunnevad mehed surmahirmu ja hakkavad pääsemise nimel kõikvõimalikke lubadusi andma. Jumalat appi kutsudes tõotatakse hakata paremaks inimeseks ja teha üht-teist ka kogukonna heaks.

Kui Reinul ja Jaagul jalad juba põhjas on ja pääsemine ilmne, kaotavad nende sõnad sisu.

Nii on see juhtunud ka paljude kõrgete riigiteenistujatega, kes ei ole oma öeldule kindlaks jäänud. Kõige kurvem on aga see, et leidub neidki poliitikuid, kes on väitnud, et on juba raha annetanud, kuid kontrollides on selgunud vastupidine. Või on summa lubatust hoopis väiksem.

Poliitikud ei peaks andma rahvale meeldimise nimel lubadusi, mida ei ole plaaniski täita. Eriti veel siis, kui pikalt kestnud kriis on Eesti elanikke niigi räsinud.

Ka Rein, olles Peipsi järve jääl surmaohtu sattunud, lubab pääsemise korral kirikule kroonlühtri kinkida. Tegelikult aga kingib vaid väikese küünlajala. «Lühter on lühter,» mõtleb ta.

Ühiskonnas on sageli retooriliselt küsitud, mis maksab poliitiku sõna. Kui süveneda uudisloo tabelisse, kus on näha, et 116 poliitikust vaid 23 annetas või tagastas riigile rohkem kui korra oma palgatõusust, tundub, et mitte väga palju. Sealhulgas vaid seitse poliitikut annetasid oma aasta jooksul saadud palgatõusu ehk 13nda palga täies ulatuses.

Annetustega seotud küsimused võinuks jääda olemata, kui vastanud oleksid jäänud algusest lõpuni ausaks ja ajakirjanikega avatult suhelnud. Palju veenvam olnuks igatahes kuulda poliitiku vastust, et ta ei kavatse annetada, kuna pole seda lubanud. See olekski asjale punkti pannud.

Nagu igal õpetlikul lool on oma moraal, nii ka sellel: ei maksa anda rahvale meeldimise nimel lubadusi, mida ei ole plaaniski täita. Eriti veel siis, kui pikalt kestnud kriis on Eesti elanikke niigi vaimselt ja sotsiaal-majanduslikult räsinud. Niimoodi kaugeneb riik oma rahvast veelgi. Ja seda usaldamatuse lõhet on juba palju raskem likvideerida.