:format(webp)/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/16/13732589t1hf1d4.jpg)
- Riigi ja rahva suhtes ei paista olevat head ajad
- Demokraatia on üksnes inimväärse elu eeltingimus
- Sajaprotsendiline iseseisvus võib olla hirmutav
Riigi ja rahva suhetes ei paista Eestis praegu olevat mesinädalad. Osalt muidugi seetõttu, et ka kõige meeldivamad asjad, kui nad muutuvad normaalsuseks, minetavad osa oma erutavast veetlusest. Nii harjub iseseisvusega, nii tekib demokraatiatülpimus koos kõige sellest tulenevaga. Koroona on lihtsalt vindi peale keeranud, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.
Alustagem metsaraiumisest. Selle väidetava patuoina nimelühendit RMK võib asjatundmatu kergesti tõlgendada ekslikult kui Riiklikku Metsamajandamise Keskust. Tegelikult on see muidugi Riigimetsa Majandamise Keskus. Siiski pole vahe põhimõtteline.
Kuigi keskusel on majanduslikku iseseisvust ja ta annab ainult poole oma tulust riigieelarvesse, kuulub ta ametlikult keskkonnaministeeriumi haldusalasse ja tema tegevust reguleerib seaduses spetsiaalne lõik. Ta kujutab endast riigi käepikendust ja vajab riigi sanktsiooni. Nii et kui kolleeg Marek Tamm siinsamas mõne aja eest küsis «Kes suudab peatada RMK?», siis oleks selle asemel üksnes väikeste mööndustega võinud küsida «Kes suudab peatada Eesti riigi?» Ja see pole enam naljaasi.
Võtame nüüd need protestid Toompeal ja Vabadusplatsil jõustruktuuride väidetava võimuliialduse, järelevalve ja üldse politseiriigi süvenemise vastu ja vaatame neid Euroopa Liidu vastaste häälte foonil.
Võib jääda kergesti mulje, nagu oleks riik ja rahvas kaks eri asja, et rahvas koosneks ühesugustest ja riik mingitest hoopis teistsugustest olenditest. Ei, ma ei kavatsegi öelda, et «riik, see oleme meie». See oleks tühi retoorika, piirid on olemas, riigis valitseb tööjaotus jne. Aga see piir on ju vibav. Taas tuleb meenutada episoodi «Meistrist ja Margaritast», kus korteriühistu esimees Bossoi küsib: «Kas te olete ametiisik?» Mille peale Korovjev lõõritab: «Kes on õieti ametiisik ja kes mitte? (---) Täna ma ei ole ametiisik, homme aga võin äkki juba olla!»
Just nimelt. Need politseinikud, kes praegu Myanmaris rahulikke meeleavaldajaid tapavad, on pärit sama rahva hulgast. Küüditajad olid enamikus eestlased, kubjastest-kiltritest-aidameestest rääkimata. Küllap läheks täna mõnigi isik paarituhandese netopalga eest demonstrante laiali ajama ja raiuks metsa ka sealt, kust ei tohiks. Nõnda on see olnud kõikjal ja igavesti, ja see on üks põhjusi, miks inimmaailm on traagiliselt vastuoluline. See ei peaks tekitama meeleheidet, aga seda ei maksa silmist lasta.
Niihästi demokraatia kui riiklik iseseisvus pole inimväärse elu garandid, vaid üksnes eeltingimused. See elu tuleb inimestel endil luua oma tahtepingutusega.
Siinkohal on oluline see, et alati annavad mõned poliitilised jõud mõista, et kui rahvas just neid etteotsa valib, siis see lõhestumistraagika kaob imeväel ja saabub üldine harmoonia. Nii ka nüüd. Tark inimene muigab selle peale mõistvalt.
NSVL oli halb, nüüd on mõne meelest üdini halb ka Euroopa Liit. Tähendab – läbi ja lõhki iseseisvus? Kui tundeid järgida, siis jah, miks mitte. Jätame praegu kõrvale selle väljavaate geopoliitilised ja üldse praktilised aspektid ja küsime ainult ühte: kas pole tegemist mõistete fetišeerimisega?
Just nagu mõnes Aafrika suguharuriigis arvati, et «kui saabub demeokraatia, siis hakkame kõik jõukalt elama», nii mõtlevad vist mõned praegu meil, et kui on absoluutne iseseisvus, siis kõik probleemid lahenevad ja tulevik on helge. Tahaks meenutada, et kõige iseseisvam riik on ilmselt Põhja-Korea (Hiina ei ole huvitatud oma mõju kasutamisest), aga seal toimuvad ka kõige suuremad jõledused oma rahva kallal.
Niihästi demokraatia kui riiklik iseseisvus pole inimväärse elu garandid, vaid üksnes eeltingimused. See elu tuleb inimestel endil luua oma tahtepingutusega. Niisama sülle sadav paradiis on ahjupealsete Loll-Ivanide ettekujutus.
Konkreetsemalt: ükskõik kui palju metsa raiuda või raiumata jätta on õige, aga seda pole dikteerinud Euroopa Liit. Jättes siinkohal lahtiseks, kui palju võimu tohib politseil eriolukorra ajal olla, ikkagi sel pole pistmist Brüsseliga. See nagu palju muudki on kohapealne initsiatiiv, seda pole teinud kolonisaatorid ega tulnukad, vaid oma kaasmaalased, osa «rahvast», kes saanud «riigiks».
/nginx/o/2021/04/16/13732590t1h1297.jpg)
Inimesed on igal pool enam-vähem ühesugused, see tähendab egoistid, kellele vahel pole siiski ka kaastunne võõras. Küll aga tundub, et vanema ja loomulikuma arenguga maades on aeg inimeste jõrmimaid omadusi teatud astmeni silunud. Seevastu pealesunnitud arengupeetusega riikidel, rahvastel ja ühiskondadel on need omadused alles.
Võib arvata, et kohustus vanemate vendade-õdedega aeg-ajalt ühe laua taha istuda ja oma tegemisi tutvustada tsiviliseerib ka mõnd meie kohalikku põmmpead ja kainestab mõnd tulipead. Seetõttu ma vahel koguni pelgan sajaprotsendilist iseseisvust.