Juhtkiri ⟩ Edulugu vägivallas

Illustreeriv foto vägivallast. Foto: Remo Tõnismäe / Postimees

• Eestis on vähenenud tapmiste, enesetappude ja õnnetussurmade arv
• Ellujäämise tõenäosus sõltub ravist, tehnoloogiast ja muudest faktoritest
• Sellegipoolest on vahe Lääne-Euroopaga endiselt olemas

Eesti ja edulugu? Kas te ei tea siis, millised on uudised? Teame küll, aga ütleme ikkagi täiesti siiralt «edulugu» selle kohta, millise üllatava kiirusega on viimase veerandsajandi jooksul vähenenud tapmiste, enesetappude ja õnnetussurmade arv. Vähenemise trend on selge.

See on okupatsiooni jäetud haavadest ja muutustest ülesaamise lugu, ehkki jälgi sovetiajast võime täheldada tänaseni. See on lugu kogu ühiskonna edenemisest õige mitmes plaanis. Selle eest võib erilisi aumärke anda küll, aga ühegi valdkonna inimeste pingutustest eraldi võetuna poleks piisanud.

Võtame näiteks liiklussurmad. Kui inimene sattub pärast liiklusõnnetust haiglasse, siis sõltub ta ellujäämise tõenäosus ravi kvaliteedist. Selle taga on muidugi meedikute teadmised ja töö, aga loomulikult ka see, kuidas meditsiiniabi on korraldatud ja kui heade vahendite ostmiseks on raha antud.

Mis juhtub inimesega liiklusõnnetuses? See sõltub maanteede seisukorrast. Sellest, millised autod üldse on liiklusesse lubatud. Sellest, kas kõigini on jõudnud teadmine, et turvavöö aitab, ja kas selle kinnipanek on saanud automaatseks liigutuseks. Oma suur osa on loomulikult politsei järelevalvel ning sellel, kas piirkiiruse ületamine ja purjuspäi rooli istumine on norm või harv erand.

Suurema turvalisuse taga on nii tehnoloogia areng kui ka avaliku sektori investeeringud ja ka suured muutused inimeste peas ja käitumises.

Suurema turvalisuse taga on nii tehnoloogia areng kui ka avaliku sektori investeeringud ja ka aastakümnetega kaasnevad suured muutused inimeste peas ja käitumises.

Tapmise, sh mõrva tagajärjel hukkus eelmisel aastal 40, üle-eelmisel aastal 26 inimest. Hercule Poirot’l või miss Marple’il Eestis eriti tööd poleks. Tüüpilise loo alguses on nädal aega ränkrasket joomingut räpases köögis või kuuris. Siis ütleb üks topsisõpradest midagi ettevaatamatult solvavat, mispeale teine haarab esimese kätte juhtuva asja ja virutab.

Tapmiste arv on veerand sajandiga vähenenud kümme korda ja oleme praeguseks arvude poolest umbes samal tasemel USAga. Need arvud, mis mõõdavad kaotatud kaasmaalaste elusid, saavad veelgi väheneda, näitavad meile mitme Euroopa maa kogemused.

Kas tegemist on eriliselt Eestile omaste tendentsidega? Jah ja ei. Vägivaldsete surmade arvu vähenemine on omane kõigile Euroopa Liidu maadele ning isegi maailmale üldisemalt. Euroopa võrdluses sarnanes Eesti koos Läti ja Leeduga 1990ndatel vägivaldsete surmade arvult pigem Venemaa ja teiste Kremli kommunistide võimu all olnud maadega kui Lääne-Euroopaga. Paranemine on olnud vägagi selge, ehkki vahe Lääne-Euroopaga on siiski endiselt olemas.

Nii võiksimegi maalida kaks erinevat pilti, mis mõlemad oleksid tõetruud. Nagu koolipoissi saab hinnata kas võrdluses klassikaaslastega või siis sellega, mida ta ise varem oskas ja kui palju on pingutanud. Ka inimelu väärtustamise poolest oleme ühiskonnana nagu noortekoloonia priimus, kes eliitkooli pääsenud ja sealgi väga pingutab.

Loomulikult on küsimus, kuidas teha nii, et sama üldine vägivaldsete surmade vähenemise trend jätkuks. Äkki oleme mõne halva nähtusega jõudnud tasemele, mida meie jaoks harjumuspäraseid vabadusi kasutades enam alandada ei õnnestugi? Pigem on Eestil siiski veel väga palju arenguruumi.