Iivi Anna Masso

FOTO: SCANPIX

Inimlikkuse puudujääk kõneleb meie inimeste suurest sisemisest ebakindlusest. Meil tuleks õppida üksteist toetama, soovitab kolumnist Iivi Anna Masso.

Kui ühiskonnale võiks esitada uusaastasoove või ühiskond võiks anda kollektiivseid uue aasta lubadusi, võiks tüüpilised kasinusele, karskusele ja kokkuhoiule suunatud tõotused jätta seekord neile, kel neid praegu enam vaja on.

Eestis võiks algava aasta kuulutada inimvara aastaks, mõtlemata siinjuures kitsalt tõhusa hinnaga saadud tööjõuressursile, sündimusele või isegi haridusele, vaid sellele, kuidas õppida inimest rohkem väärtustama, et seeläbi üldist vaimset, psüühilist ja – uskugem! – ka materiaalset heaolu lisada. Armastatud ligimene on Eesti kõige alahinnatum ressurss.

Tigedusest ja kurjusest ja selle laastavast mõjust on siin juba üksjagu räägitud. Kui seda teevad poliitikud, pöördub jutt liigagi kiirelt parteipoliitilistele kähmlustele. Justkui oleks ühe poliitilise leeri esindaja jutt inimlikkusest automaatselt süüdistus teisele vastavale, justkui tuleks vastus probleemile leida otsustades, milline erakond on rohkem sigadusi teinud või pori loopinud ja milline jääb viimseks lootuse andjaks õigete väärtuste esindajana.

Ka meedia ülevaated ja kokkuvõtted läinud aastast kipuvad olema poliitika- ja erakonnakesksed. Kuid ühiskond on suurem kui erakonnad ning kõiki vastuseid ei leia poliitikast – ehkki inimeste väärtustamine puudutab loomulikult ka poliitikuid ning neil on võimalus teistele eeskujuks olla.

Rääkides sõimlemisest ja tigetsemisest, peetakse tihti silmas eelkõige anonüümseid internetikommentaariume. Tõsi, neist on ammu saanud ühiskonna tigeduse ühed olulised prügiämbrid, kohad, kuhu kerge käega kallatakse hinge kogunenud saasta ja kus igasugune tegelik arutelu on välistatud, sest see upuks lõputusse sappi.

Kuid siinne tigedus ei piirdu anonüümse veebiruumiga ja paraku näib, et viimane – seda ma ei tahtnud kaua uskuda – esindabki mingil moel üldisi hoiakuid, «rahva häält».

Sest seesama tigedus tuleb ikka ja jälle vastu nimedega ja nägudega tegelikelt inimestelt, vahel varjatumalt, vahel otsesemalt. Kommentaariumist tuttav sopaloopimine kerkib tihti ka toimetatud meedia veergudele, olgu tegu labase sõimuga (mida ei tohiks segi ajada põhjendatud kriitikaga) poliitikute aadressil või vihaõhutusega erinevate vähemuste vastu.

Anonüümne tigedus pole eriliselt eesti inimese omadus, anonüümsus (või illusioon sellest) julgustab iseenesest inimesi madalaimaid instinkte eksponeerima. Aga kui samad meeleolud annavad tooni üldistes hoiakutes ja suhetes, teeb see lõpuks meid kõiki vaesemaks, arutamist raskemaks ja suhtlemist keerulisemaks – ning Eestis viibimist ebameeldivamaks.

Kui poliitik, kes soovib avaldada oma kirjatükki, ent ei saa seda kohe esimesse valitud lehenumbrisse, reageerib toimetajat avalikult solgiga üle valades või kui kolumnist, kes pole nõus kolleegi seisukohtadega, teeb lugejaile järgnevalt selgeks mitte seda, et temal on asjast erinev nägemus, vaid et kolleeg on lihtsalt nõme ja loll ning ei tea, kuidas asjad tegelikult on, pole tegu mitte sõnavabadusse kuuluva arvamuste paljususega, vaid elementaarse arutelukultuuri – ja inimliku respekti – puudumisega.

Rünnakute taga peitub ilmselt suur ebakindlus – rünnak on teatavasti parim kaitse. Me võime olla riigina kõigis rahvusvahelistes klubides, mis meile maailmas turvatunnet pakuvad, kuid sisemise turvatunde taastamine võib võtta siinsetel inimestel põlvkondi. Sealjuures oleks meil üht-teist õppida teistelt, keda me nii üleolevalt peame pealiskaudseteks naeratajateks (nagu ameeriklasi) või tobedateks nunnutajateks (nagu skandinaavlasi).

Põhjamaade stiilis psühholoogilise kriisiabi kohaletõttamine iga vähegi suurema õnnetuse pealtnägijatele võib meie paljukannatanud, paksunahalise rahva silmis näida liialdusena, aga samas on äärmiselt meeldiv, kui juba lastega püütakse suhelda nii, et neid pisendamise või karjumisega ei traumeerita (ehk nii, et nad õpivad iseennast ja seeläbi ka teisi väärtustama), või kriitikat õpetatakse maast madalast esitama konstruktiivselt, inimest solvamata.

Eestis ei ole veel jõutud sellisesse suhtluskultuuri, kus mõnitamist – olgu isiku- või rühmaomaduste põhjal või staatusest ja rollist lähtuvalt – ei peetaks üldiselt heaks tooniks. Pigem süüdistatakse liigses õrnanahalisuses või emotsionaalsuses neid, kes vaimu kurnava kurjusega ei taha leppida. Ometi on asjal isegi puhtmajanduslik külg – seda mõistetakse meil ehk paremini kui muid, «pehmelt» inimlikke argumente.

Oma üha kurdetud talentidenappuses peaksime tõsiselt võtma seda (mida ka president on viimase aja kõnedes rõhutanud), et hoiakud ja vaimne õhustik võib olla kaalukausil otsustavaks neile haritud eestlastele, kes vaagivad, kas minna või jääda, tulla tagasi või mitte. Nii laialt levinud homofoobia kui ka patroniseeriv hoiak naiste suhtes teatud aladel hoiavad kindlasti nii mõnedki loovad ja andekad talendid Eestist eemal. Sama lugu on eaga.

Kui neljakümnesele inimesele teatatakse, et ta on üpris lihtsa vaimse töö tegemiseks liiga vana, jääb vaid oodata elanikkonna vananemise «probleemi» kasvamist nii suureks, et ka 40–70-aastaste teadmistel ja kogemustel hakkab ühiskonna, tööandjate ja kolleegide silmis lõpuks ometi mingi väärtus olema.

Inimene ei ole saar ega kindlus, me elame ja tegutseme vastastikuses mitte ainult materiaalses, vaid ka vaimses sõltuvuses. Loovus võib harvale geeniusele olla üksinduses teostatav omadus, aga enamasti on nii loovuse kui ka tootlikkuse puhul tohutu roll inimestevahelisel sünergial – inimeste võimet vastastikku üksteise loovust kas toetada ja innustada või pärssida ja hävitada on raske üle hinnata.

Eestis pole kombeks teistele positiivset tagasisidet anda, kuid tõelised keskpärasuse taastootjad – mahategemine, koha kätte näitamine, «ära-arva-et-sa-midagi-oskad»-hoiak – on ilmingud, millele on mõnel pool maailmas arvestatud konkreetne hind, ja see pole väike. Et oma nappi inimvara hoida, tuleks meil õppida üksteist rohkem toetama.

Ka siin mängib oma rolli hirm. Kas on asi väikese ühiskonna piiratud ringides või ikka sellessamas eksistentsiaalses usalduse puuduses, mille traagiline ajalugu on meie geenidesse juurutanud, aga Eestis ei nähta inimeses pahatihti mitte võimalust, vaid konkurenti.

Uue inimese kohta ei esitata esimesena mitte küsimust «mida tal meile anda on?», vaid «mida ta minult ära võtab?»; uued ideed on kas halvad või teostamatud – või kui need ei ole ei üht ega teist, tiivustab neid ilmselt mõni kahtlane madal motiiv.

See kõik võib kõlada pisut karikeeritult ja pole ilmselt, õnneks, kogu tõde Eesti kohta – kui siinseid inimesi kannustaks ainuüksi umbusk, konkurentsikartus ja avalikus arutelus paraku nii tihti väljenduv põlgus ligimese vastu, siis poleks Eesti praegu seal, kus ta on; siis poleks siin ei tasakaalus eelarvet, laulupidusid, vabakonda ega Skype’i.

Aga ometi on need ilmingud, mis sõbralikumatest, kauem küpsenud ühiskondadest siinsesse argiellu sukeldudes silma torkavad ning mis majanduslike raskuste ajel vaid võimenduvad. Siin võiks olla, majandusraskuste kiuste, nii palju rohkem, kui meil oleks jõudu, julgust ja tahtmist üksteist toetades rohkem positiivset energiat luua.

Nii olekski üks vastus kõikidesse klubidesse liitumise järgsele «mida edasi?»-küsimusele, et on aeg pöörata pilk peeglisse ning hakata hindama ja hoidma oma inimesi – siis ­julgevad ka uued «talendid» siia tulla. Majandusraskused, eurokriis, rahutu maailm ja Venemaa aeg-ajalt esile kerkiv agressiivne retoorika tekitavad meis mõistetava ohutunde, kuid me reageerime sellele nagu häiritud immuunsüsteem, mis võõrkehade kartuses ründab organismi terveid rakke.

Autoimmuunsuse tekitatud haigused hävitavad ja nõrgestavad kokkuvõttes kogu organismi. Ühiskonnas, kus «omade» nokkimisest on saanud omamoodi rahvasport, tuleks sellele tõsiselt mõelda.
Autor on Diplomaatia peatoimetaja.