Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

AK EKI keelekool: mida me kaotame, kui ei saa näost näkku suhelda? (1)

Copy
Heete Sahkai
Heete Sahkai Foto: EKI

Vahetu näost näkku suhtlus on väga mitmekihiline ja selle käigus edastatud info ei piirdu kaugeltki ainult keelelise sõnumiga, kirjutab Eesti Keele Instituudi vanemteadur Heete Sahkai.

Praegusel ajal elame maailmas, kus üksteisega näost näkku kõnelemine on muutunud ohtlikuks, viirust levitavaks tegevuseks. Oleme sunnitud suhtlema läbi maski, häält moonutava helikanali ja uduse ekraani vahendusel või kirjalikul teel. Kas see tähendab, et meie suhtlus on ka millegi poolest vaesem? Ilmselt küll, sest vahetu suuline vestlus on tegelikult väga rikas mitmesuguse informatsiooni poolest, mis lisandub üksnes keeleliste vahendite, nagu sõnavaliku ja lauseehitusega edastatud sõnumile. Vestluse käigus annavad infot ka vestlejate kehakeel, näoilme, intonatsioon, hääl, kõnetempo, hääldusviis ja kindlasti veel palju muudki.

Näiteks on inimese hääl sarnaselt tema näoga väga isikupärane tunnus, mille järgi on võimalik inimene eksimatult ära tunda. Hääle isikupärasust on rakendatud ka infotehnoloogilistes vahendites, mis võimaldavad üksnes hääle põhjal isikut tuvastada.

Lisaks vestluspartneri isikule võime hääle järgi aru saada, kas ta on tüdinud või entusiastlik, väsinud või reibas, rõõmus või kurb, heas või halvas tujus, terve või haige, purjus või kaine jne. Ka seda on infotehnoloogias ära kasutatud ja loodud lahendusi, mis tuvastavad üksnes hääle põhjal inimese emotsionaalseid ja füsioloogilisi seisundeid, näiteks stressi, väsimust ja isegi SARS-CoV-2 viirusega nakatumist.

Häälekvaliteedi abil on võimalik ka vestluspartnerite sotsiaalseid suhteid reguleerida: teadlikult madalama ja kärisevama häälega rääkides saab end võimupositsioonile seada, häält kõrgendades aga viisakust väljendada.

Kõneleja kohta annab infot ka see, kuidas ta täpselt häälikuid ja sõnu hääldab. Hääldusnüanssidega on võimalik teadlikult signaliseerida või tahtmatult reeta oma piirkondlikku ja sotsiaalset tausta, grupikuuluvust või seksuaalset sättumust, samuti seda, kas kõneleja räägib oma emakeeles.

Väga palju infot on võimalik edasi anda intonatsiooniga ehk häälekõrguse varieerimise abil: intonatsiooniga saab sõnumis esile tõsta olulisemat infot, väljendada hoiakut sõnumi sisu suhtes, suhtumist kaasvestlejasse, emotsioone, kahtlust või kindlust, üllatust, irooniat ja palju muud.

Kõigile neile kõnes sisalduvatele signaalidele lisandub vahetus vestluses ka näoilme ja žestidega väljendatud info, milles on sama palju väljendusvõimalusi.

Kokkuvõttes on vahetu näost näkku suhtlus väga mitmekihiline ja selle käigus edastatud info ei piirdu kaugeltki ainult keelelise sõnumiga. Kui osa neist kanalitest, mille kaudu vesteldes infot edastatakse, ära lõigatakse, on suhtlus paratamatult vaesem ja anonüümsem.

Tagasi üles