Juhtkiri ⟩ Politsei väärib usaldust

Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Usaldus politsei vastu on kõrge
• Keegi ei seisa kriitikast kõrgemal
• Eesti on demokraatlik riik

Rahva usaldus Eesti politsei vastu on püsinud kõrge ja see võiks selliseks ka jääda, nendib juhtkiri.

Demokraatlikus riigis ei ole keegi väljaspool kriitikat. Riigiametnikud on kodanike jaoks, mitte vastupidi, ja kodanikel on alati õigus riigiametnikelt aru pärida. Eriti kehtib see politsei kohta, kellele on antud õigus vajaduse korral jõudu kasutada.

Eesti politseijuhtidele heidetakse ette piirdeaedade paigaldamist Toompeale ja erivarustuses politseinike saatmist Vabaduse väljakule, kus on juba mitu päeva toimunud protestimeeleavaldused.

Politsei põhjendab oma käitumist sellega, et meil ei ole mitte päris tavapärane olukord, vaid pandeemia ja politsei ülesanne on tagada inimeste tervise kaitseks kehtestatud reeglitest kinnipidamine.

Meeleavaldajate arvates on tegemist lihtsalt ettekäändega ja pandeemia kattevarjus tahetakse piirata kodanike demokraatlikke õigusi ja vabadusi.

Küsimus on selles, kas politsei reageerib üle või on politsei käitumine praegust olukorda arvestades põhjendatud. Teadmata politsei ohuhinnanguid, on väga raske siin ühest seisukohta võtta.

Ükski mõistlik inimene ei eita, et meil on tegemist kõige tõsisema kriisiga taasiseseisvunud Eesti ajaloos. Haiglad on täis intensiivravi vajavaid inimesi ja iga päev avaldatakse «sõjateateid» sellest, mitu inimest on viimase ööpäeva jooksul pidanud elu jätma. Meil ei ole võimalik käia kohvikus, ujulas, kinos ega teatris, sest kõik sellised kohad on Eestis suletud.

Mida teha inimestega, kes arvavad, et mingit kriisi ei ole ja piirangud on ainult nende kiusamiseks? Grupikallistusi tehes näitavad protestijad, et eiravad kogunemispiiranguid teadlikult.

Kui me ise oma riiki ja oma politseisse ei usu, siis on meiega asjad halvasti. Eesti politsei väärib jätkuvalt meie usaldust.

Kogu selle looga võib kaasneda siiski veelgi ohtlikum tendents. Arvamusküsitlused näitavad, et politsei on üks kõige enam usaldatud institutsioone Eestis. Koroonakriis on politsei usaldusväärsust veelgi suurendanud ja novembris korraldatud viimase küsitluse järgi usaldas politseid 92 protsenti Eesti elanikkonnast. See on viimase seitsme aasta kõrgeim näitaja, kuid politsei usaldusväärsus on olnud püsivalt kõrge. Alates 2013. aastast pole see kunagi alla 82 protsendi langenud.

Mis siis nüüd on juhtunud, et muidu mõistlikud inimesed võrdlevad Eesti politseid Valgevene miilitsaga, ja miks me kuuleme üha enam sõna «politseiriik»? Kas keegi tõesti arvab, et demokraatlikus Eestis saab politsei teha, mida ise heaks arvab?

Eesti politsei on üks Eesti suurimaid edulugusid. Kes selles kahtleb, võib uurida pisut meie lähiajalugu või seda, mil määral usaldatakse politseid mõnedes teistes riikides.

Suhtumine saab alguse igaühe enda peast ja meie enda kasutatavatest väljenditest. Öeldakse, et kui inimene saab aru, et temaga manipuleeritakse, siis temaga ei manipuleerita. Kahjuks elame maailmas, kus meie edulood ei meeldi kõigile. On ka selliseid riike, kellele valmistaks suurt heameelt näha, kuidas Eestis politseid enam ei usaldata.

Muidugi ei pea kedagi pimesi usaldama ja politsei peab usaldama ka rahvast. Eesti politseid võib kritiseerida ja peabki kritiseerima. Kuid pole ühtegi põhjust, miks me ei peaks oma politseid enam usaldama. Kui me ise oma riiki ja oma politseisse ei usu, siis on meiega asjad halvasti. Eesti politsei väärib jätkuvalt meie usaldust.