AK ⟩ Lauri Vahtre: teadmine on jõud, teadmatus aga nõrkus

Lauri Vahtre Foto: Tairo Lutter

Ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa) kirjutab läbi kolme erineva loo teadmisest, evolutsioonist ja mineviku mäletamise tähtsusest. 

Teadmine on jõud, teadmatus on nõrkus, nagu me teame. Paraku unustame sageli, et teadmise ja mitteteadmise vahel on hall tsoon, osaline teadmine, ja otsustada, kas see on jõud või nõrkus, polegi nii lihtne.

Esimese hooga võiks arvata, et parem pool muna kui tühi koor. Enamasti meie teadmised ongi ju vaid osalised ja neist on ikka abi. Tõeni me võib-olla kunagi ei jõuagi, oleme vaid teel tema poole. Omades teadmisi, mis kajastavad tõde, kuid mitte kogu tõde.

Kuid igal teekonnal varitsevad ohud ja nii on see ka teekonnal tõe poole. Poolteadmised sünnitavad viirastusi ja valejäreldusi. Alkeemikud tegid kindlaks, et üks aine võib muutuda teiseks, ja raiskasid mitu sajandit, püüdes valmistada kulda. Sünteesiti DDT ja avastati selle tõhusus putukate tõrjel, kuid ei mõistetud, et tegu on eeskätt mürgiga.

Öeldu ei kehti üksnes reaalteadustes, kus tõeotsingute tulemusel valmivad konkreetsed mehhanismid, ained, tehnoloogiad, mis võivad olla ohtlikud. Sama võib näha ka sotsiaalteadustes, mis tegelevad inimese ühiskondliku olemise uurimise ja selgitamisega, sünnitades eeskirju, kuidas on õige, kuidas vale. Praegu võib juba öelda, et diskursuse dekonstrueerijate ühisjõul on sünteesitud teatav sotsiaalteaduslik DDT ja raputatakse seda, kuhu juhtub – pidada arendama võrdsust, vendlust ja vabadust.

Paraku…

Viimaste aastakümnete moevool sotsiaalkonstruktivism võrsub Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni vääratele eeldustele tuginevast teosest «Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus» (1966, eesti keeles 2018). Moevool propageerib seisukohta, et kõik institutsioonid, väärtushinnangud jne on üksnes kokkulepe, milles pole midagi paratamatut. Soovi korral võib alati kokku leppida teisiti, ükski «tõde» pole teisest põhimõtteliselt parem. Sellega on antud hoop mistahes seaduse, väärtuse, asutuse või ameti autoriteedile. Pole mingit põhjust alluda näiteks politseiniku korraldusele, sest miks peaks keegi üldse kellegi korraldusele alluma, teiseks võib vaidlustada korralduse enda. Miks ma ei tohi nii käituda, nagu ma käitun? Kes ütles? Mis õigusega?

Sarnase sotsiaalse hindamisskaala on sünnitanud Sigmund Freudi algatatud psühhoanalüüs ja selle jätk Michel Foucault’ tööde näol. Igaüks, kes on nendega tutvunud, võib hakata oma kaaskodanike käitumist analüüsima: näete, siin tegeleb ta vaenlase kuju loomisega, sest ta soovib inimesi hirmutada – hirmunud inimesed on paremini manipuleeritavad; siin tegeleb ta heategevusega, et oma headusest ise mõnu tunda ja teiseks avalikkuse tunnustust pälvida, mis omakorda annab võimu; siin, kas näete, ta lõhestab, sest eri leeride olemasolu võimaldab tal üht leeri teise vastu välja mängida ja taas võimu koguda; siin väljendab ta oma vastumeelsust transvestiitide suhtes, ja see tuleb tema soovist vähemusi represseerida ning nende üle võimutseda; siin aga kuulutab ta ainumast, absoluutset tõde, sallimata ühtki teist, oodates, et inimesed ennast tema tõe ja järelikult ka võimu alla painutaksid. Ärge öelge, et see on vaid analüüs ja siin pole midagi hinnangulist.

Sellise tööriistakomplektiga on nüüdisaegsed politoloogid ja mitmesugused õiguslased läbi rehitsenud kogu sotsiaalse inimtegevuse ning leidnud massiliselt taunimisväärset. Tänu Foucault’ patoloogilistele kinnismõtetele peamiselt võimu­iha. Pole inimtegevuse valdkonda, millele poleks omistatud eesmärki kedagi oma võimule allutada. Kui inimene õpetab lastele korrutustabelit, kui mees avab naisele ukse, kui ajaloolane võitleb pseudoteaduslike väljamõeldistega, kui ühiskond püüab tõrjuda senise kultuurikontekstiga sobimatuid hoiakuid ja käitumismustreid, kui mees soovib, et tema naine talle lapsi sünnitaks – aina võimuiha.

Mis neil väidetel viga on? Need pole ju valed. Heategija tunneb tõepoolest ka ise rõõmu; ajaloolane tahab, et tema sõna peale jääks. Kuid viga on siiski olemas – kõik need väited on tõesed vaid osaliselt. Tegemist on just sedasorti osalise teadmistega, mis on sama mürgine kui DDT. Sellise (enese)analüüsi õpetamine pole muud kui ajupesu, mis ei aita inimest mitte kuidagi, küll aga võtab temalt eheduse ja asendab selle moonutatud enesekuvandiga, tekitades süütunnet, neuroose ja ebakindlust.

Vähe sellest. Ebakindlaks ja nõutuks tehtud inimesele heidetakse näiline päästerõngas maksiimi näol «inimene loob iseennast». Paraku on see pigem habemenuga, mis on sokutatud meeleheitel õnnetukese öökapile. Selle järele haarates kaotab inimene kõik: soo, rahvuse, rassi, kultuuri, iseenda. Nüüd on ta küps allaneelamiseks soo­uuringute magistrantidele ja dekonstrueerimise doktorantidele, kes on lahkesti nõus selgitama, et ta on siiani ukerdanud rassismi, natsismi, vihkamise ja seksismi laukas. Kui ta tahab sellest pääseda, peab ta hakkama mõtlema, tundma, kõnelema ning käituma hoopis teisiti. Ja ongi maailmas üks ajupestud aktivist juures.

Mida teha? Tagasiteed ei ole. Me ei saa oma kollektiivsest mälust kustutada teadmist, et Freudi järgi teeme me enam-vähem kõike oma sugutungi sunnil, Foucault’ järgi võimuihast. Mõlemad väited ilmuvad visalt me arutlustesse ja analüüsidesse, nad ei lase ennast välja juurida, sest neis on mingi osa tõtt. Mis aitaks? Ilmselt tuleb tõekildude juurest minna edasi. Aga kuhu või kuidas? Milline on ülejäänud osa tõest?