:format(webp)/nginx/o/2017/02/07/6319549t1h1948.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13730288t1h944c.jpg)
- Poolteadmised sünnitavad viirastusi ja valejäreldusi
- Võimuihas süüdistajad on nähtavasti ise võimuhullud
- Mineviku üle vaidlemine on inimestel veres
Ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa) kirjutab läbi kolme erineva loo teadmisest, evolutsioonist ja mineviku mäletamise tähtsusest.
Teadmine on jõud, teadmatus on nõrkus, nagu me teame. Paraku unustame sageli, et teadmise ja mitteteadmise vahel on hall tsoon, osaline teadmine, ja otsustada, kas see on jõud või nõrkus, polegi nii lihtne.
Esimese hooga võiks arvata, et parem pool muna kui tühi koor. Enamasti meie teadmised ongi ju vaid osalised ja neist on ikka abi. Tõeni me võib-olla kunagi ei jõuagi, oleme vaid teel tema poole. Omades teadmisi, mis kajastavad tõde, kuid mitte kogu tõde.
Kuid igal teekonnal varitsevad ohud ja nii on see ka teekonnal tõe poole. Poolteadmised sünnitavad viirastusi ja valejäreldusi. Alkeemikud tegid kindlaks, et üks aine võib muutuda teiseks, ja raiskasid mitu sajandit, püüdes valmistada kulda. Sünteesiti DDT ja avastati selle tõhusus putukate tõrjel, kuid ei mõistetud, et tegu on eeskätt mürgiga.
Öeldu ei kehti üksnes reaalteadustes, kus tõeotsingute tulemusel valmivad konkreetsed mehhanismid, ained, tehnoloogiad, mis võivad olla ohtlikud. Sama võib näha ka sotsiaalteadustes, mis tegelevad inimese ühiskondliku olemise uurimise ja selgitamisega, sünnitades eeskirju, kuidas on õige, kuidas vale. Praegu võib juba öelda, et diskursuse dekonstrueerijate ühisjõul on sünteesitud teatav sotsiaalteaduslik DDT ja raputatakse seda, kuhu juhtub – pidada arendama võrdsust, vendlust ja vabadust.
Paraku…
Viimaste aastakümnete moevool sotsiaalkonstruktivism võrsub Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni vääratele eeldustele tuginevast teosest «Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus» (1966, eesti keeles 2018). Moevool propageerib seisukohta, et kõik institutsioonid, väärtushinnangud jne on üksnes kokkulepe, milles pole midagi paratamatut. Soovi korral võib alati kokku leppida teisiti, ükski «tõde» pole teisest põhimõtteliselt parem. Sellega on antud hoop mistahes seaduse, väärtuse, asutuse või ameti autoriteedile. Pole mingit põhjust alluda näiteks politseiniku korraldusele, sest miks peaks keegi üldse kellegi korraldusele alluma, teiseks võib vaidlustada korralduse enda. Miks ma ei tohi nii käituda, nagu ma käitun? Kes ütles? Mis õigusega?
Viimane poolsajand on lääne tsivilisatsiooni suhtlusväljale kandnud otsatu hulga osalisi tõdesid, millest mõnes on tõe osakaal mikroskoopiline.
Sarnase sotsiaalse hindamisskaala on sünnitanud Sigmund Freudi algatatud psühhoanalüüs ja selle jätk Michel Foucault’ tööde näol. Igaüks, kes on nendega tutvunud, võib hakata oma kaaskodanike käitumist analüüsima: näete, siin tegeleb ta vaenlase kuju loomisega, sest ta soovib inimesi hirmutada – hirmunud inimesed on paremini manipuleeritavad; siin tegeleb ta heategevusega, et oma headusest ise mõnu tunda ja teiseks avalikkuse tunnustust pälvida, mis omakorda annab võimu; siin, kas näete, ta lõhestab, sest eri leeride olemasolu võimaldab tal üht leeri teise vastu välja mängida ja taas võimu koguda; siin väljendab ta oma vastumeelsust transvestiitide suhtes, ja see tuleb tema soovist vähemusi represseerida ning nende üle võimutseda; siin aga kuulutab ta ainumast, absoluutset tõde, sallimata ühtki teist, oodates, et inimesed ennast tema tõe ja järelikult ka võimu alla painutaksid. Ärge öelge, et see on vaid analüüs ja siin pole midagi hinnangulist.
Sellise tööriistakomplektiga on nüüdisaegsed politoloogid ja mitmesugused õiguslased läbi rehitsenud kogu sotsiaalse inimtegevuse ning leidnud massiliselt taunimisväärset. Tänu Foucault’ patoloogilistele kinnismõtetele peamiselt võimuiha. Pole inimtegevuse valdkonda, millele poleks omistatud eesmärki kedagi oma võimule allutada. Kui inimene õpetab lastele korrutustabelit, kui mees avab naisele ukse, kui ajaloolane võitleb pseudoteaduslike väljamõeldistega, kui ühiskond püüab tõrjuda senise kultuurikontekstiga sobimatuid hoiakuid ja käitumismustreid, kui mees soovib, et tema naine talle lapsi sünnitaks – aina võimuiha.
Mis neil väidetel viga on? Need pole ju valed. Heategija tunneb tõepoolest ka ise rõõmu; ajaloolane tahab, et tema sõna peale jääks. Kuid viga on siiski olemas – kõik need väited on tõesed vaid osaliselt. Tegemist on just sedasorti osalise teadmistega, mis on sama mürgine kui DDT. Sellise (enese)analüüsi õpetamine pole muud kui ajupesu, mis ei aita inimest mitte kuidagi, küll aga võtab temalt eheduse ja asendab selle moonutatud enesekuvandiga, tekitades süütunnet, neuroose ja ebakindlust.
Vähe sellest. Ebakindlaks ja nõutuks tehtud inimesele heidetakse näiline päästerõngas maksiimi näol «inimene loob iseennast». Paraku on see pigem habemenuga, mis on sokutatud meeleheitel õnnetukese öökapile. Selle järele haarates kaotab inimene kõik: soo, rahvuse, rassi, kultuuri, iseenda. Nüüd on ta küps allaneelamiseks soouuringute magistrantidele ja dekonstrueerimise doktorantidele, kes on lahkesti nõus selgitama, et ta on siiani ukerdanud rassismi, natsismi, vihkamise ja seksismi laukas. Kui ta tahab sellest pääseda, peab ta hakkama mõtlema, tundma, kõnelema ning käituma hoopis teisiti. Ja ongi maailmas üks ajupestud aktivist juures.
/nginx/o/2021/04/15/13730292t1h81ec.png)
Mida teha? Tagasiteed ei ole. Me ei saa oma kollektiivsest mälust kustutada teadmist, et Freudi järgi teeme me enam-vähem kõike oma sugutungi sunnil, Foucault’ järgi võimuihast. Mõlemad väited ilmuvad visalt me arutlustesse ja analüüsidesse, nad ei lase ennast välja juurida, sest neis on mingi osa tõtt. Mis aitaks? Ilmselt tuleb tõekildude juurest minna edasi. Aga kuhu või kuidas? Milline on ülejäänud osa tõest?
Pöördume teistsuguste klassikute poole. Prantsuse antropoloog Lucien Lévy-Bruhl esitas 1922. aastal hüpoteesi nn eelloogilisest mõtlemisest, mida inimkond olevat kasutanud enne loogilise mõtlemiseni jõudmist. Ta rõhutas samas, et nn primitiivne inimene ei mõelnud seepärast veel halvemini kui modernne haritud inimene, vaid teisiti. Tema hüpoteesi juurest tegi sammu edasi teine prantsuse antropoloog, Claude Lévi-Strauss, kes oma 1962. aastal ilmunud teoses jagas mõtlemise metsikuks ja tsiviliseerituks. Väites ühtlasi, et metsikut mõtlemist ei harrasta üksnes kirjaoskamatud loodusrahvad, vaid ka 20. sajandi lääne inimene läbisegi korrastatud mõtlemisega. Kusjuures sagedamini, kui ta ise arvab.
Kui eeldada, et Lévi-Straussil on õigus (nagu tal ilmselt on), siis muudab see oluliselt meie vaadet sotsiaalkonstruktivismi ja selle sõsardistsipliinide avastustele. Näitlikustamiseks üks väike ekskurss. Poliitikateoreetik Peeter Selg ja semiootik Andreas Ventsel kirjutasid hiljuti Lévy-Bruhli tuules, et meie «ühiskondlik ruum» pole üle saanud mõtteviisist, mida iseloomustavad stereotüübid, müüdid, foobiad jms. Toodud näited peavad lugejale tekitama mulje, et abielu küsimuses konservatiivsele poolele jääjad viljelevadki just seda algelist mõtteviisi, mida edastatakse lalisemise ja säutsumisega (nn faatiline kommunikatsioon).
Pahaaimamatu lugeja võib uskumagi jääda, kuid tegemist on silmamoondusega, ja seda õpetab nägema Lévi-Strauss. Lalisemise ja säutsumisega tegelevad hoopis professorid ise, nende kirjutises on mitu kapitaalset loogikaviga, autorite hoiak oma kriitika objektide suhtes koosneb stereotüüpidest, müütidest ja foobiatest. Hiilgav kinnitus Lévi-Straussi teooriale. Kirjutist võib testida ka Foucault’ tööriistadega ja konstateerida, et selle eesmärgiks on lõhestamine, vaenlase kuju loomine, absoluutse tõe kuulutamine ja teisitimõtlejate represseerimine. Kogu kõnealust ilu kroonib piinlik eksiarvamus, nagu oleks lindude – muuseas, milliste lindude? – säutsumine, samuti kui lapse lalin, vaid suhtlus suhtluse pärast. Selline harimatus võtab tummaks.
Niisiis, kui teid süüdistatakse võimuihas, oma arvamuse ainutõeks pidamises, lõhestamises ja vaenlase kuju konstrueerimises (jne, jne), siis on otstarbekas kõigepealt meenutada, et kõige sellega tegeleb ka teie enesekindel süüdistaja. Kusjuures võib-olla rohkemgi kui teie. Et omaenda pained määritakse teiste kaela, on lausa rahvatarkus. Kui konservatiive häirib agressiivne homoagenda, siis ütlevad (pseudo)liberaalid irooniliselt, et ju on tegu kapihomodega. Las see kehtida ka vastupidiselt: kui diskursuse dekonstrueerijad näevad konservatiivide tegevuse taga vaid võimuiha, siis on nad nähtavasti võimuhullud. Just nemad, mitte keegi teine.
Kui teid süüdistatakse võimuihas, oma arvamuse ainutõeks pidamises, siis on otstarbekas kõigepealt meenutada, et kõige sellega tegeleb ka teie enesekindel süüdistaja.
Samuti siis, kui süüdistus kõlab: ta arvab, et teab absoluutset tõde. Tegelikult on täiesti normaalne, et vaidluses kaitseb igaüks oma tõde ja sooviks meeleldi, et teised temaga nõustuksid. Selline süüdistus reedab, et süüdistaja ise ei talu silmaotsaski teist arvamust. Millega oleme jõudnud avaliku saladuseni: ägedad sallivuskuulutajad põevad raskekujulist sallimatust.
Kokkuvõtteks, viimane poolsajand on lääne tsivilisatsiooni suhtlusväljale kandnud otsatu hulga osalisi tõdesid, millest mõnes on tõe osakaal mikroskoopiline. Sellest nuhtlusest eluga väljatulekuks on vaja keskenduda puuduolevale. Uurida, mis on inimesele loomuomane ja mis mitte, eriti aga – mis määral. Kuis ta oma inimlikke omadusi haldab, kultiveerib, arendab ja ohjeldab.
Inimene loob ennast küll, kuid väga väikeses ulatuses – kes loob ülejäänu? Väärtused ja institutsioonid on konstrueeritud, kuid mis neis on meelevaldne, mis mitte? Tekste ja tegusid ajendab võimuiha, aga mitte ainult – mis veel? Siin pole tarvis isegi uusi distsipliine, vaid eri teadusharude kogutud teadmiste kokkuviimist. Ainult nii võiks meie inimesepilt muutuda loogiliseks, see aitaks vastu astuda absurdile. Näiteks ei saaks diskursuste dekonstrueerijad kirjutada või plakatitele maalida pooligi oma lollustest, kui nad oleksid läbi teinud vähemalt etoloogia ja psühholoogia elementaarkursuse. Pesemata ajudega inimesi saaks sel viisil veel kaitsta.
Kas see õnnestub? Ülearu optimistlik olla ei saa. Juba keelatakse teatud uurimisteemasid, ebasoovitavad uurimistulemused kuuluvad mahavaikimisele või mahakarjumisele. Võib-olla lähevad peagi keelu alla terved teadusharud, nagu nõukogude ajal. Aeg näitab.
HIIDHIRV JA KAOTATUD TAGASITEE
Kunagi ammu, sadu tuhandeid aastaid tagasi, asustas laiu alasid Euroopas ja Aasias võimsa kasvu ning veelgi võimsamate sarvedega hiidhirv (Megaloceros giganteus). Nüüdseks teda enam ei ole, viimased andmed hiidhirvest pärinevad 7700 aasta tagant. Teadlased on palju pead murdnud, mis põhjustas hiidhirve väljasuremise – kas muutunud oludes liigsuurteks osutunud sarved, inimtegevus, teiste liikide konkurents vm. Võimalik ja isegi tõenäoline, et tegemist oli mitme põhjuse koostoimega. Eraldivõetuna võib neist ehk kõige mõistatuslikumaks pidada just sarvi, kui nad ikka tõesti hiidhirve kadumisele kaasa aitasid. Üks on igatahes kindel – hiidhirv on välja surnud ja sellel on põhjus.
Mis on hiidhirve sarvedes mõistatuslikku? Evolutsiooniteooria kolm alustala (muutlikkus, pärilikkus ja looduslik valik) moodustavad mehhanismi, mis sõelub juhuslikest mutatsioonidest välja kasulikud ja soodustab nende edasikandumist. Seega kujunesid hiidhirve suured sarved kunagi välja põhjusel, et need tagasid järglaste saamisel eelise. Mida suuremad olid isaslooma sarved, seda suurem oli tõenäosus, et ta järglased jäävad elama ja saavad omakorda järglasi. Kuid mingil ajal keskkonnatingimused muutusid. Oletatakse, et hiidhirv oli seni elanud lagedal maastikul, ent kliima soojenes, lagedad maastikud kasvasid metsa ja metsas sai sarvedest eelise asemel takistus. Nüüd pidanuks looduslik valik justkui hakkama välja sõeluma väiksemate sarvedega isendeid ja nende järglasi.
Kaua aega oletasid teadlased, et seda mingil põhjusel ei juhtunud, ja olukorras, kus emasloomad eelistasid endiselt uhkeid, kuid hätta sattunud suuresarvelisi, viiski nende asjaolude põimumine liigi väljasuremiseni. Praeguseks on kindlaks tehtud, et hiidhirve kasv ja sarved mingil määral siiski taandarenesid, kuid vaid mingil määral, ning välja suri ta ometi. Selle juures võisid sarved kängumisest hoolimata oma rolli etendada. Erinevalt näiteks pingviinidest, kes suutsid oma tiivad kunagi taandarendada loibadeks, millest neil muutunud oludes palju rohkem kasu oli kui tiibadest.
Hiidhirve ja pingviini erineva saatuse juures võis tähtsust omada ka tõsiasi, mida mulle meenutas Aleks Lotman, et suuremad loomad küpsevad aeglasemalt ja seega on aeglasem ka nende kohastumisvõime muutuvate tingimustega. Äädikakärbes annab uue põlvkonna 10 päevaga, põdral kulub selleks kaks-kolm, aafrika elevandil 14-15 aastat. Hoopis eri suurusjärgus on ka järglaste arv. Nii et pingviin polnud võib-olla hiidhirvest «tublim», vaid jõudis oma kiirema sigimisega vajalikud mutatsioonid lihtsalt välja sõeluda. Kuid laias laastus ei ole pingviinide või ka jäsemeist vabanenud vaalade ja vaskusside käekäik loomariigis ülearu laialt levinud ega tüüpiline. Hoopis tüüpilisem on väljasuremine, nii et võib öelda – mingil müstilisel põhjusel oskavad liigid pigem kujuneda kui ümber kujuneda, otsekui oleks kohastumustel mingi sisemine inerts.
Nüüd on aeg jõuda inimese juurde. Ka inimene on kunagi kujunenud ja ka inimene on korduvalt sattunud olukorda, kus olnuks targem ümber kujuneda. Eriti ilmselt ja selgelt juhtus see jääajal. Aafrikast välja rännanud homo sapiens sattus Euroopas aina jaheneva kliima kätte, mida me tunneme jääajana. Pidanuks ta uuesti karvaseks muutuma? Võib-olla. Ja võib-olla midagi toimuski, näiteks pikenesid ninasõõrmed, nahk muutus heledaks, mis kõik aitas külmaga toime tulla. Kuid põhiliselt jäi inimene siiski samasuguseks, ta ei arenenud inimmõistusega jääkaruks, vaid asus vaenuliku keskkonnaga võitlema hoopis muul moel. Nimelt elukõlbliku keskkonna loomisega oma ihu ümber. Sellele kõnekale asjaolule juhtis tähelepanu Raivo Mänd. Inimene õppis riideid valmistama ja elamuid rajama. Ta isoleeris ennast tapvast pakasest.
/nginx/o/2021/04/15/13730293t1hc47e.jpg)
Samal kombel on inimene käitunud ka edaspidi. Vee alla minekuks ei (taas)areta ta endale lõpuseid (mis tal lootena muuseas isegi olemas on), vaid võtab hapniku kaasa. Eriti ilmne on tehiskeskkonna vajalikkus kosmosesse pürgides, ja alles seal saame lõplikult aru, kui kitsas on see keskkonnatingimuste aken, milles me elada saame. Aknast väljudes peame selga tõmbama nii- või naasuguse skafandri. Ja kõik skafandrid on alguse saanud esimesest loomanahast, mille lõdisev homo sapiens endale ümber võttis.
Kuid kas neid leiutisi maksabki bioloogilistele kohastumustele üheselt vastandada? Võib-olla on viljakam neis näha hoopis kohastumuste inimspetsiifilist eriliiki. Inimene ei kasvata endale karusnahka selga, ta õpib seda loomade seljast võtma. Ja kui on korra õppinud, siis ei kao see oskus ka kuumade ilmade naastes – nii nagu ei kadunud päriselt hiidhirve sarved. Inimene ei võta ennast taas paljaks, vaid lihtsalt vähendab riietust, see tähendab – ta ei lähe tagasi, vaid arendab oma riietust edasi. Põhiliselt sama kehtib kõigi oluliste avastuste ja leiutiste kohta. Neid kannab edasi teadmine, kollektiivne mälu, ja teadmine ei kao. Seda nimetatakse teadupärast kultuuriks.
Kultuuri algmed on olemas mõnel (teiselgi) loomal, kuid inimeste puhul on tegemist eriti mõjusa kohastumusega, mis on talle kui liigile andnud üüratu evolutsioonilise eelise, võimaldades ühtlasi küüned, kihvad ja sarved taandarengule määrata. Millest järeldub, et teadmised, mille peamiseks edasikandjaks on artikuleeritud kõne, on inimesele sama olulised kui kullile küüned.
Paraku ei hõlma nüüdisaegsed teadmised üksnes seda, kuidas ehitada maja, praadida liha või kasvatada vilja. Tänapäevased teadmised on väga peened ja kõrgelt arenenud, nad hõlmavad ka sotsiaalteaduslikke avastusi-oskusi, nagu näiteks võime dekonstrueerida diskursust ja ohvrinarratiivi või analüüsida vaenlase kuju loomise mehhanisme perkussiivse sublimatsiooni tingimustes. Teadmistega inimene teab, kuidas tuvastada süsteemset rassismi kinematograafias, märgata seksuaalset šovinismi aritmeetikas ja juurida välja toksilisi stereotüüpe.
Leidub palju ja aina rohkem neid, kes peavad kõnealuseid ja muid sarnaseid teadmisi-oskusi inimkultuuri õiteks. Kuid pigem on siiski tegemist hüpertrofeerunud sarvedega, mis muutunud keskkonnatingimustes (IT-revolutsioon, sotsiaalmeedia, info ja väärinfo uputus) on ohtlikud, kui mitte hukatuslikud.
Enamik meist paraku mingit ohtu ei näe, nagu arvatavasti ei näinud hiidhirvedki. Oleme miljoneid aastaid elanud ja arenenud tänu teadmistele ning see on juurdunud meie loomusesse. Austus kultuurisarvede vastu ei kehti mitte üksnes liigi tasandil, vaid ka indiviidi tasandil. Kui kultuur annab evolutsioonilise eelise inimesele kui liigile, siis teadmised-oskused annavad analoogilise eelise konkreetsele inimesele. Tüüpilist ja normaalset indiviidi huvitab instinktiivselt neist teadmistest osa saada, et olla edukas, sigida, kanda oma geene edasi. Teadmistega inimesel on suurem tõenäosus partnerit leida kui teadmisteta inimesel. Ole Bertrand Russell ja paaritumisprobleeme ei ole.
Selles mehaanikas on meestel ja naistel alati muidugi mõnevõrra erinev positsioon olnud, aga seda ei tohi tänapäeval enam meenutada. Rikun seda tabu meeleldi. Rusikareegel, et mehed kirevad, naised aga panevad tähele, kui hästi keegi kireb, kehtib mahasalatud kujul tänagi. Kuid samas ei saa öelda, et ka vastupidine poleks juba küllalt tavaline. Siinkohal oleks tõesti vaja adekvaatseid teadmisi, järelikult uuringuid, paraku kardavad Uue Hea Maailma selliseid teadmisi nagu tuld.
Kuid see selleks. Meenutame hüpoteetilist olukorda hiidhirve väljasuremise eel: suured sarved on eluspüsimisel juba takistuseks, kuid emased eelistavad endiselt suuresarvelisi. Tahes-tahtmata surub ennast peale pikantne paralleel. Diskursuse dekonstrueerijad on hoolega asunud lammutama kõike, mis on suunatud elu edasikandmisele: perekonda, ema ja isa rolli, mehelikkuse ja naiselikkuse mõistet jm, ja tänu järsult avardunud suhtlusvõimalustele levib sõnum (või mood) nagu kulutuli. Kuid samas on need potentsiaalselt viljatud inimesed partneritena justkui eelistatavad.
Rusikareegel, et mehed kirevad, naised aga panevad tähele, kui hästi keegi kireb, kehtib mahasalatud kujul tänagi.
See tähendab, et kaaslase leiavad need, kes lapsi ei taha või ei saa; samas jäävad need, kes tahaksid, paariliseta. Ühe lapsega saab veel hakkama, enamaks on ka tänapäeval paarilist vaja. Seda kõike muidugi juhul, kui vastassoost partnerite otsimine ülepea moest ära ei lähe. Ameerikas leidub koole, kus 75% tüdrukuist leiab, et nad on valesse kehasse sattunud, ja kooliõel on luba jagada piiramatult meesuguhormoone. Kui tuua vaid üksainus näide, pärit erakirjast.
Seega on meil siis metafoorsed hiidsarved, on muutunud keskkonnatingimused ja on väljasuremise oht. Mida peaksid nüüd tegema need, kes on endas säilitanud soovi rajada perekond ja saada järeltulijaid? Kas nad peaksid selle soovi endast välja ravima? Kas kohanema sotsiaalselt, kui mitte bioloogiliselt, ja oma normaalsuse konjunktuurselt maha salgama, hakkama n-ö juunihomodeks? (vrd juunikommunistid)
Meenutame, mida ütles bioloog: ellujäämiseks tuleb ennast tapvast keskkonnast isoleerida. Mitte oma kohastumusest, st teadmistest – neid tuleb hoopis edasi arendada, vt eelmine kirjutis – , vaid hullumeelsest sotsiaalsest keskkonnast. Ja mitte nii püüdlikult, nagu seda teevad astronaudid, vaid nagu vana hea homo sapiens jääajaga silmitsi seistes – panna saapad jalga, kasukas selga, müts pähe ja ehitada endale elamu. Kahtlemata pole see niisama lihtne, sest inimene on ikkagi karjaloom ja mõnd asja saab teha või tegemata jätta üksnes koos kogu karjaga. Nii et võib-olla meil ei õnnestugi ennast selle hukatusliku keskkonna eest kaitsta, ülejäänud kari põletab meie majad maha ja kisub meil kasuka seljast – ole nagu teised! Ja sure nagu teised.
Teeb murelikuks. Oleme endid kaua petnud pendli kujundiga – läheb ühte äärmusse, küll ta jälle tagasi vajub. Aga ei vaju. Kogu see hirvesarve-analoogia on toodud hoiatamaks, et mõni asi ei käi nii. Või vähemalt ei pruugi käia. Kohastumused tulevad ja… jäävad. Sama lugu muutunud oludega. Pendel liigub ühes suunas ja… liigub samas suunas aina edasi.
Samas ei saa lootust keelata. Meenutan tõsiasja, et minugi põlvkond on oma silmaga näinud asju, mille tõenäosust me noorest peast hindasime nullilähedaseks. Aga näe.
MINEVIK ON TULEVIKU PEEGEL
See oli vist 1968. või 1969. aastal, aga võib-olla ka kunagi hiljem, kui Tartu ajalootudengid üliõpilaspäevade rongkäigus kandsid loosungit «Minevik on meie teha!» Tollal tuli sellest veel pahandusi, sest niimoodi polevat ilus partei ja valitsuse üle ilkuda. Partei ja valitsus nimelt tegeles usinalt ajaloo võltsimisega, nii et kõik, kel õnnestus hankida Orwelli «1984» põrandaalune tõlge, tundsid lugedes äratundmisrõõmu. Just nõnda see asi käiski, nagu Orwell kirjeldas, minevikku «tehti».
Äratundmisrõõmu tundsid ka rongkäiku jälgivad pealtvaatajad, lugedes loosungist välja õige mitmesuguseid mõtteid, nagu see ikka on, kui sõnum trehvab geniaalne olema. Tudengite avaldusest võis välja lugeda nii depressiooni (kuna tulevik on meilt võetud, tegeleme minevikuga) kui ka vaikset ähvardust – ükskord me võtame teilt teie (valeliku) mineviku ja siis te vajute ühel ilusal hommikul kokku nagu mädanenud lodi.
Teadmised on teatavasti jõud. Kes teab olevikku, sellest saab kõikvõimas lobist või poliitik, selle käes on kõik pumbad ja kraanid. Kes teab tulevikku, on veelgi vägevam. See võib minna börsil rikkaks, sellest võib saada maailmakuulus sünoptik, aga mis veel olulisem – teised hakkavad sellise inimese sõna kuulama. Teadmised on jõud, teadmised annavad võimu.
/nginx/o/2021/04/15/13730294t1h2e48.jpg)
Selles konstateeringus pole mitte midagi halvustavat. Nii peabki olema. Inimest, kes oskab tulevikku prognoosida, peame me targaks. Kogu inimkultuur on tekkinud, ladestunud ja edasi kandunud evolutsioonilise kohastumusena, et anda inimesele võimalus püsima jääda keset vaenulikku loodusolusid ning küünte, sarvede ja kihvadega varustatud (teisi) loomaliike. Muidugi täidab kultuur ka meie muid vajadusi, toob pisara silma ja tekitab hõllandust, mis kõik on enam kui kiiduväärt. Kuid nähtuse tuumaks on ikkagi võime maailmas hakkama saada ja selle juures on tuleviku prognoosimise oskus ilmselt kõige tähtsam.
Tulevikku prognoosida oskavaid inimesi otsitakse kõikjal juhtideks; need, kes seda ei oska, on rumalad, ja parim, mis nad teha võivad, on targemate nõu kuulata. Mida nad üldjuhul teevadki. Et juhtide sekka trehvab ka pooljuhte, selle vastu ei saa midagi parata. See ei muuda tõsiasja, et inimene, kes teab – või oskab luua mulje, et ta teab – omandab autoriteedi.
Enamikule meist meeldib ka autoriteet, me oleme nii ehitatud, see on meie – ja mitte ainult meie – liigile sisse kodeeritud käitumiskohastumus või instinkt, mis kehutab arukamaid isendeid juhtohje haarama. Paraku ka rumalamaid, aga täpsemat regulatsiooni ei suutnud evolutsioon välja kujundada. Igal juhul mõjub autoriteet soodsalt ka selle omandanud isiku väljavaadetele leida paariline ja oma geene külvata. Tore on jälgida kõnealuse instinkti avaldusi tuhandes igapäevases pisiasjas. Näiteks spordikommentaatorid poevad nahast välja, et teatada võitja, veel parem kogu paremusjärjestus juba enne võistluse lõppu – «Nii, nüüd on selge! Kuld läheb jälle Norrale ja seega on neil üldjärjestuses…» (jne, jne), ehkki finišini on veel viis kilomeetrit minna. Aga risk tasub vaeva, eksimise tõenäosus on 1:50 vastu.
Lühidalt – kui tead olevikku, oled tubli; kui tead tulevikku, oled veelgi tublim. Kuidas aga puutub siia minevik?
Tulevikku prognoosida oskavaid inimesi otsitakse kõikjal juhtideks; need, kes seda ei oska, on rumalad, ja parim, mis nad teha võivad, on targemate nõu kuulata.
Väga lihtsalt. Kes teavad tulevikku? Selgeltnägijad? Prohvetid? Sibüllid? Jah, otse loomulikult nemadki, aga peamiselt ikka need, kes mõistavad maailmas, nii looduses kui inimühiskonnas (üldiselt) valitsevaid seaduspärasid. Nende seaduspärade tundmine põhineb mineviku tundmisel. Jätame ilmutatud ja valgustatud kõrvale ning meenutame, et inimeste teadmised põhinevad ikkagi empiirika vundamendil. Isegi kui keemik prognoosib mingi elemendi olemasolu, ehkki keegi pole seda näinud, kuulnud ega katsunud, vaid lihtsalt Mendelejevi tabelis on tühi koht, siis on seegi prognoos kaudselt empiiriline; empiirika aga – see on minevik. Kunagi saadud kogemused, kunagi omandatud tarkused, kunagi täheldatud seaduspärad. Tähele pandud, talletatud, kultuuripärandisse lülitatud, raamatute ja mälu kaudu edasi kantud.
Siit peaks ilmnema, miks inimesed võivad nii tuliselt vaielda küsimuse üle «kuidas see asi õieti oli?» – sest võiks ju küsida, mis tähtsust sel on. Oli, kuidas oli, aga see on möödas. Miski pole ekslikum kui selline seisukoht. Adekvaatne minevikupilt on hädatarvilik, ainult see võimaldab teha vähegi kasutuskõlblikke prognoose. Just sel põhjusel on meil harjumus ja muidugi ka põhjus nimetada neid, kes minevikku valesti seletavad, mõistmata sündmuste põhjusi, rumalateks. Või vähemalt nende juttu rumalaks, sest mõnikord räägib ka tark inimene lollusi ja vastupidi.
Ühesõnaga, kui näiteks Tõnis Saarts väidab, et rahvuslikud jõud «konstrueerisid» Savisaare (sellise sarvedega ja kurja) omaenda poliitilise kasu nimel, siis on see jutt rumal, sest mainitud jõudude hulka kuulununa tean päris hästi, kuidas asi tegelikult oli. Või kui Aro Velmet, olles suutnud läbi lugeda Tiit Kärneri suurepärase raamatu, oskab seda pidada vaid «rohelise rahvuskonservatismi sünniks NSV Liidu haual», siis on seegi lihtsalt rumalus, sest raamatu autori sõnum ja siht oli hoopis midagi muud. Kui Marek Tamm sugereerib ingliskeelsele lugejale, et iseseisvuse taastanud Eesti oli «ajaloolaste vabariik», mida ajaloolased tahtsid juhtida tagasi minevikku, siis on ikka lausa mastaapne rumalus. Ent kui inimene nii hullusti eksib juba oma kaasaegsete motiivides, siis mida oodata temalt kaugema mineviku osas? Või mis väärtust omavad need fantaasiad tänase ja homse maailma mõistmisel?
Kui tuua vaid mõni, mulle eriti südamelähedane näide.
/nginx/o/2021/04/15/13730289t1h190d.jpg)
Tõsi, seos mineviku tundmise ja tuleviku äraarvamise oskuse vahel ei ole sirgjooneline ega sageli ka mitte personaalne. Mõni teab paremini, kuidas asjad olid, teine teab paremini, mis saama hakkab. Too viimane ei pea olema erudiit ega ajalooprofessor, ta võib olla oma teadmised omandanud märkamatult, absorbeerinud nad ilma tuupimise või suure lugemuseta, kuidagi «kõhunaha kaudu», tuhande pisiasja talletamisega, mis kokku annavad paljuräägitud ja ka paljupilgatud terve (talupoja)mõistuse. Kuid meie kollektiivses teadvuses või alateadvuses, juhul kui selline asi peaks olemas olema, säilib sellegipoolest instinktiivne arusaam, et mineviku õige tundmine on vajalik.
Nii et kui me näeme ajaloolasi vaidlemas, kas Lembitul oli habe või mitte; kas muinasaja lõpu eestlased kujutasid endast rahvast ja kas nad olid võimelised abstraktselt mõtlema; miks käitus Päts 1939. aastal just nii nagu ta käitus; kas laulva revolutsiooni aegne juriidilise järjepidevuse idee väljendas soovi minna edasi või hoopis tagasi jne, siis sunnib neid selleks eeskätt instinkt. Üllatav, kas pole. Pärast instinkti tuleb tükk tühja maad ja alles siis mingid intellektuaalsed või ka proosalised isiklikud motiivid, näiteks soov pääseda Riigikokku või saada valitud professoriks.
Kusjuures vaidlus ei käi mitte igaühe «oma tõe» ümber, vaid ikka ühe ja ainsa, kui soovite siis absoluutse tõe üle. Ükskõik kui ilmsüüta ilmel vaidlejad ennast ei vabandaks stiilis, et «ma ainult juhtisin tähelepanu…», nad otsivad tõde. Sest see tõde, mis on inimesi kui liiki aidanud saada edukamaks kui tarvas või hiidhirv, kes teatavasti välja surid, on ikkagi see päris tõde, mitte mingisugune suhtelis-pluralistlik nii-naa. Et ühest küljest õun, aga teisest küljest täitsa pirn. Ehk teisiti öeldult – kogu pluralistlikust moelobast hoolimata pesitseb normaalse ja vaimselt terve inimese hingepõhjas veendumus, et mingid asjad toimusid justnimelt nõnda ja mitte teisiti. Või kui ta ei tea, siis: asjad toimusid mingil kindlal viisil, nad toimusid kuidagi, aga mitte mitut moodi ühekorraga. Karu kas oli koopas või teda ei olnud, mõlemad variandid pole võimalikud.
Selle tervemõistusliku arusaama on moodsad diskursuse dekonstrueerijad vana hea Foucault’ ja paraku ka Orwelli abiga lausa häbiposti naelutanud. Otsida ajaloolist tõde – see tähendavat iha ajalugu «valitseda» (governing of history). Selle kohta on olemas terve suur teooria, milles on tõde umbes 5,2%, ülejäänu on tühi loba. Jah, kahtlemata valitseb selles mõttes ajalugu näiteks Kim Jong-un ja sama poole pürib Putin, aga kui eesti ajaloolased puhastavad Eesti ajalugu kas nõukogudeaegsetest või ka praegustest moevaledest, siis pole see mingi võimuiha, vaid normaalne, lausa instinktiivne tung tõe poole, nagu eespool kirjeldatud.
Tõest ei saa üle ega ümber. Ajaloolise tõe olemasolu kahtluse alla seadmine on mõttetus, sisutu epateerimine, see ei aita meid kuidagi. Märksa arukam oleks korrutada, et iga avastatud tõde ei pruugi olla kogu tõde, vaid üksnes samm n-ö täieliku tõe poole, mis võibki jääda kättesaamatuks. Ja isegi kui täielikku ajaloolist tõde tõesti olemas ei ole (ehkki miks ei peaks olema?), ei saa me ei ajaloost ega üldse mitte millestki mõelda ilma eeldamata tema olemasolu. Olen seda mõtet vist juba mitukümmend korda väljendanud…
Käesoleva kirjutise mõte on siiski veidi teine – juhtida tähelepanu tõigale, et kui vaieldakse mineviku üle, siis pole see tegevus sugugi mõttetu sonklemine asjades, mida nagunii muuta ei saa, ega ka mitte katse ajalugu valitseda, vaid täiesti mõttekas ja auväärne tegevus. Vähemalt põhimõtteliselt. Mineviku üle vaidlemine on meil veres. Niisamuti kui tung tõe poole, olgu ta siis ajalooline, juriidiline või matemaatiline.