Julia Laffranque FOTO: Silver Gutmann

Piiranguid eraelu puutumatusele ei kehtestata mitte piiramise enda pärast, vaid selleks, et igaühe õigused oleksid austatud, kirjutab Euroopa Õigusakadeemia programmide direktor, riigikohtunik Julia Laffranque*.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Euroopa Inimõiguste Kohus leidis 8. aprillil avaldatud otsuses, et laste kohustuslik vaktsineerimine ei riku eraelu puutumatust. Kohtulahendit oodati pikisilmi ning see saabus keset kõige keerulisemat tervishoiukriisi ja tuliseid vaidlusi koroonaviiruse vastu vaktsineerimise üle.

Tegelikult ei ole kohtuasi Vavřička jt vs Tšehhi Vabariik üldse koroonaviirusega seotud ja poleks ilmselt nii suurt kõlapinda saavutanudki, kui kohus oleks jõudnud sellega tegeleda enne pandeemia puhkemist. Võib-olla poleks see vaidlus siis maandunud ka suurkotta, mis on inimõiguste kohtu suurima koosseisuga ja tähtsaim kogu.

Võimalus selleks oli olemas, sest esimene kaebus hiljem üheks liidetud kohtuasjas saabus Strasbourgi juba 2013. aastal ja viimane aastal 2015. Nüüd on aga laste vaktsineerimiskohustuse teema paratamatult kistud hoopis teise konteksti ja seetõttu on vajalik analüüsida, milline on otsuse mõju vaktsineerimiskohustusele laiemalt.

Vavřička jt kohtuasi puudutas kuut üksteisega liidetud kaebust, mis võrsusid sellest, et Tšehhis on erinevalt näiteks Eestist laste vaktsineerimine teatud haiguste vastu kohustuslik. Need 9 + 1 haigust on difteeria, teetanus, läkaköha, lastehalvatus, B-hepatiit, leetrid, mumps, punetised, väikelastel ajukelmepõletikku põhjustav Hib-nakkus ja teatud juhtudel ka pneumokokknakkus.

Seadusest tulenev vaktsineerimiskohustus puudutab Tšehhi alalisi ja pikaajalisi elanikke. Kedagi küll vaktsineerima ei sunnita, kuid keeldumise eest võib teha trahvi ning lasteaiad ja sõimed võivad vastu võtta ainult lapsi, kes on kas vaktsineeritud, saanud immuunsuse muul moel või keda pole võimalik vaktsineerida tervislikel põhjustel.

Esimene kaebaja, Pavel Vavřička keeldus oma 13- ja 14-aastaste laste vaktsineerimisest lastehalvatuse, B-hepatiidi ja teetanuse vastu ning sai selle eest kokku ligi 110 eurot trahvi. Teised olid nn lapskaebajad, kes olid tollal lasteaiaealised, kuid neid ei lubatud lasteasutustesse või eemaldati sealt, sest vanemad ei lasknud neid vaktsineerida kas kõigi või osade vaktsineerimiskohustusega haiguste vastu. Kaebuste põhjendused olid erinevad, osalt ka usulised ja veendumuslikud.

Kõik kaebajad leidsid, et rikutud on nende õigust eraelu kaitsele. Tšehhi kohtutest kaebajad õigust ei saanud, kuigi vaidlus käis läbi ka konstitutsioonikohtust – ja nad pöördusid oma murega edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Seal esitasid oma seisukohad ka Prantsuse, Saksa, Poola ja Slovakkia valitsus ning mitmed valitsusvälised organisatsioonid. Eesti riik vaidlusesse ei sekkunud.