/nginx/o/2021/04/13/13726923t1hff5c.jpg)
Vanasõna ütleb, et üheksa korda mõõda ja üks kord lõika. See on igati õige põhimõte otsuste jaoks, kui aega otsustamiseks on küll. Niihästi koroonapiirangute kehtestamine kui ka nende tühistamine on aga mõlemad ajakriitilised.
Paraku otsustas valitsus eilsel istungil otsustamise lõpetamise üle edasi lükata. Peaminister Kaja Kallas põhjendas viivitamist eilses «Otse Postimehes» saates sellega, et oleme praegu nakatumisnäitajatega samas, kus veebruari keskel ja haiglad on veel inimesi täis.
Veebruari keskel jäi täielike piirangute kehtestamiseni jäi veel 20 päeva. Tollal jäädi elu lukku panemisega umbes kaks nädalat hiljaks, mis viis meid maailma koroonanakatumise tippu.
Kuid ka piirangutest väljatulemisel on olnud kõhklusi. Mulluse eriolukorra lõpetamisest hakati rääkima aasta tagasi aprillis, jõuti selleni aga alles 18. mail. Nii on Eesti valitsused nii piirangute kehtestamisel kui ka nende tühistamisel jäänud liiga kauaks mõõtma, kui oleks juba tulnud lõigata.
Praegu oleme taas olukorras, kus nakatumisnäitajad võimaldaksid piirangute leevendamist. Veebruari keskel oli nakatumiskordaja ligi 1,2, praegu on see alla 0,9. Toona olime laine tõusufaasis, praegu aga langusfaasis.
Vaktsineerituid oli veebruari keskel 61 000 ja läbipõdenuid 57 000, seega potentsiaalselt immuunsete hulk mitte rohkem kui 140 000, mis on umbes 11 protsenti elanikkonnast. Praeguseks on meil vähemalt ühe vaktsiinisüsti saanud 260 000 inimest ja 115 000 inimest haiguse läbi põdenud, mis tähendab, et vähemalt 375 000 inimest on omandanud immuunsuse. See on umbes 29 protsenti elanikkonnast. Ja see kasvab iga päevaga.
Praegu on vaja, et valitsus annaks positiivseid sõnumeid, lõdvendades mõningaid piiranguid.
Viivitada praegu tähendab, et iga otsustamatuse päevaga kaotame hariduses, majanduses ja vaimses heaolus rohkem kui võidame rahvatervises, seda enam, et riskirühmad on peaaegu vaktsineeritud. Nii nagu mullu Kuressaares, on ka praegu kannatamatum osa rahvast tulnud välja meelt avaldama.
Selles kontekstis on valitsuse eilsel otsusel piirangute üle otsustamine edasi lükata selge psühholoogiline mõju ja see mõju on frustratsioon. Teadmatus suurendab rahulolematute hulka ja tekitab ühiskonnas asjatuid pingeid.
Praegu on vaja, et valitsus annaks positiivseid sõnumeid, lõdvendades mõningaid piiranguid ja näitaks tegudega, et oleme liikumas avanemise teel. Võimalusi selleks leiaks kindlasti. Kas või lubada aiandus- ja ehituspoodidel uksed avada, mis laseb inimestel panna näpud mulda ja sisustada vaba aega meeldivalt. Või kasutada kiirtestimise võimalusi, et teha lahti kinode ja restoranidega ostukeskusi, kus testitud rahvas saaks meeldivalt sisustada puhkepäevi.
Aasta aega elamist koos koroonaga on andnud ühiskonnale niihästi kogemust kui ka tsiviilkaitselist treenitust. Kõik on harjunud, et elu võidakse iga kell lukku keerata ja samamoodi ka lukust lahti. See tähendab, et otsustamiseks ja tegutsemiseks pole enam vaja nii kaua aega.
Kindlasti on valitsuse pinge suur, sest hiljem on kerge saada süüdistatud valedes otsustes, ja see võib otsustamist halvata. Kiiresti muutuval koroonarindel on aga eeskätt vaja kiiresti reageerivat taktikat.