Lea Danilson-Järg: feminismi varjukülgedest peab saama rääkida

Lea Danilson-Järg Foto: Mihkel Maripuu

Olles läbi lugenud 2. aprillil Postimehes ilmunud Martin Ehala artikli «Äärmusfeminismi demograafiline kollaps» olin juba ette kindel, et vastukajata see julgelt ühiskonnakriitiline lugu ei jää. Ehala oli võtnud ette äärmiselt tundliku teema – feminismi ideoloogia võimaliku seose viimasel ajal plahvatuslikult kasvanud sättumuslike ja sooidentiteedi muutuste ning Põhjamaade viimase kümnendi sündimuslangusega.

Juba mõned päevad hiljem viitas Ehala loole Kadri Kuulpak Õhtulehes ilmunud artiklis «Miks kahtleb üha enam tüdrukuid enda soos ja seksuaalsuses? «Vaba ühiskonna» argument ei päde!», ent see lugu keskendus siiski kitsamalt Eesti noorte üha sagedasema soovahetussoovi põhjuste otsimisele. 

Ootuspäraselt võttis peagi teemat kommenteerida ka Feministeerium, kuid üllatavalt nõrgalt. Üleolekust pakatav tekst käsitles teisejärgulisi küsimusi ning autorid ei olnud endale selgeks teinud ka demograafia baasmõisteid. Näiteks kasutati termini «loomuliku iibe kordaja» asemel eesti keeles puuduvat terminit «loomulik rahvastikumuutuja» (ilmselt otsetõlge ingliskeelsest «natural change»). Samuti kasutati sõna sündimus asemel sündivus; suremus oli õnneks siiski õigesti kirjutatud.