Pamela Maran: kes köidaks ühte Eestimaa?

Pamela Maran. Foto: Konstantin Sednev

Selle asemel, et lapsikult jonnida, peaksime üksteist oma suures ühiskondlikus hädas toetama ja mõistma, kirjutab kirjanik ja joogaõpetaja Pamela Maran.

Näpuga viibutavad vaktsineerimisplakatid, skandeerivad maskivastased, viimaseni pingul politseinikud, ootevalmis eriüksuslased, vihased ettevõtjad, kurjad kodusistujad. Millal viimati meie rahvas nii segaduses, hirmul, vihane ja lõhki oli?

Me oleme üks pere, kus ühe laua taga kraaklevad õed-vennad ja päevategemistest väsinud ema keerab selja, isa paneb eiramiseks käima teleka. Vahel ehk veab, et ema pöörab pilgu ja manipuleerib ähvarduse abil: «Kui te kohe ära ei lõpeta, võite suvereisist ainult und näha!» Täpselt sama manipulatsioon on: «Kui te oma käitumist ei paranda, läheb kogu riik suveks lukku!»

Samas eluväsimuses veeretatakse süüd õlult maha: «Tegele ise nendega, nad on ju sinu lapsed ka.» Või siis: «Meie ei anna politseile korraldusi.»

Ülevalt poolt algav kaastundetu kommunikatsioon liigub allapoole. Lapsed kaklevad edasi. «Sarimõrvaritest protestijad. Tobe ajudeta seltskond. Covidbanded. Ajukääbikud» (nopped Delfi kommentaariumist). Samasugune sildistamine käib ka maskivastaste poolt.