Alar Karis: mitte ainult muuseumist ja ooperimajast

Alar Karis. Foto: Margus Ansu

Riik ja poliitikud peavad meid kõiki puudutavate otsuste tegemisel vaatama julgemalt otsa meile ja meie ühisele tulevikule, kirjutab ERMi direktor Alar Karis.

Eesti Rahva Muuseum (ERM) tähistab lähipäevil oma 112. sünnipäeva. See hädaabinumbrit meenutav tähtpäev tuletab meelde, et muuseum ei ole kultuurimaastikul üksi ning et alati on kusagil veel keegi, kes vajab kohest abi või julgeid ja tarku otsuseid.

Teatavasti on kinnisvarainvesteeringud ühed suurimad tüliõunad Eesti riigis otsuste tegemisel: enamasti sellisel juhul pikaajalised visioonid puuduvad, olles pigem poliitikute või nendest sõltuvate huvigruppide kaootiliste ambitsioonide meelevallas. Mida tegelikult vajab meie riik ja rahvas pikemas perspektiivis, mis kinnistab meid selle maatükiga, kus me elame? Milliste tingimuste loomisel jääb Eesti rahvuslik ja kultuuriline enesemääratlus püsima? Kas hooned, mis on loodud eesmärgiga koguda endasse pärand ja traditsioonid identiteedi hoidmiseks, täidavad oma ülesande? Siinkohal saab tuua võrdluse suure kirstuga meie esivanemate talutoas, mis polnud mitte pärandi matmiseks, vaid säilitamiseks ja uutele põlvedele edasi andmiseks, olulise kogumiseks. Kirste ja vakkasid võis olla ka mitu, kuna perekonna identiteeti iseloomustavat pärandit kogunes üha enam. Tänu sellele mõistab suur hulk kaasaegseid Eesti perekondi oma juuri. Samasugune peab olema ka riigi poliitika kinnisvara rajamisel.

Riik peab aru saama – ja kohati on see õnnestunud –, mis on need rahvuslikku identiteeti kandvad ja kaitset vajavad kultuurivaldkonnad ning asukohaviited Eestile üleilmsel kultuurimaastikul. Kas me kuulume Euroopasse, lahustume Euraasiasse või oleme hoopis kosmopoliitse identiteedi kandjad? Me oleme selgelt määratlenud ennast esimesse rühma, mistõttu peame riigi ja kultuuripärandi säilimise visioonis lähtuma euroopalikest suundadest, mitte kaootilistest ja lühiajalistest poliittehnoloogiatest ning hüüdlausetest.