Juhtkiri ⟩ Uus aeg, uued ohud

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Venemaa mõjutustegevuse olemus on ajas muutunud
• Suurenenud on Eesti venekeelsete kanalite jälgitavus
• Vajame tõhusat eesti keele õppe programmi

Värske kapo aastaraamat kinnitab tendentsi, et Eesti sisejulgeoleku ohukohad hakkavad tasapisi muutuma. Põhjus on selles, et oleme üha vähem postsovetliku taustaga noor demokraatia ja üha enam täisvereline lääne heaoluühiskond. Sisejulgeoleku mõttes on see muutus pigem hea, kuid arvestama tuleb hakata uute riskiteguritega.

Venemaa mõjutustegevus ei ole küll nõrgenenud isegi koroonaepideemiat arvestades, kuid selle olemus on siiski muutunud – üha enam tegevusi toimub veebis. Samas tõdeb kaitsepolitsei, et Eesti vene emakeelega noorte põlvkond on üha vähem huvitatud Venemaa pakutavast propagandast.

Paradoksaalsel kombel ei ole ka kohalikud vene aktivistid huvitatud noorte pealekasvamisest, sest see tooks kaasa vajaduse jagada ressursse ja mõjujõudu. Kui noori aktiviste tulebki, siis pigem vanade aktivistide perekondadest. Nii on mõnigi tegevus mandunud klubiliseks läbikäimiseks, millel laiemat mõju ei ole.

Positiivsena võib täheldada, et koroonakriisi ajal on olulisel määral suurenenud Eesti venekeelsete infokanalite jälgitavus. Kui rahvusringhäälingu venekeelsel uudisteportaalil oli 2019. aastal 83 000 külastuskorda nädalas, siis eelmisel aastal juba 148 000. Kanali ETV+ vaatamine tõusis vene emakeelega inimeste hulgas 32 protsendini, mis on ligi kaks protsenti rohkem kui aasta varem.

Rohujuuretasandil juba alanud areng, kus üha enam vene lapsevanemaid eelistab eestikeelset lasteaeda ja kooli, vähendavad veel Venemaa võimalikku mõju noorele põlvkonnale. Ja arvestades Eesti kiiret majanduslikku ja ühiskondlikku arengut, võrreldes Venemaaga, on vene emakeelega inimestel üha vähem põhjust tunda end kaotajana.

Ülikoolid peaksid kriitilise pilguga üle vaatama oma rahvusvahelistumise poliitika: vaja on tugevamat filtrit välisüliõpilaste vastuvõtule, samuti tõhusat eesti keele õppe programmi.

Teisalt tähendab Eesti edu ka seda, et oleme muutunud atraktiivseks sisserändajatele ka nn riskiriikidest, mille elanikkonnas on kandepinda äärmusislamistlikele ideedele.

Riskiriikidest pärit kodanike arv on viimastel aastatel kasvanud järsult. Kui aastal 2016 oli neid 2000, siis 2019. aastal 4000 ja mullu juba 6000. On selge, et rändesurve Eestile ei vähene ka tulevikus, pärast koroonakriisi lõppu, mistõttu tuleb senisest tõsisemalt tegeleda uute sisserändajate lõimimisega.

Suur osa kolmandatest riikidest pärit inimesi saabub Eestisse õpirände kaudu, kusjuures osa neist on huvitatud tegelikult edasi rändamisest Euroopa teistesse riikidesse ja osa peamiselt töötamisest. Kusjuures varem saabunud võtavad ebaseaduslikult tööle uusi saabujaid või võimaldavad töötada oma tegevusluba kasutades, luues eeldused paralleelühiskonna tekkeks.

Eesmärk ei ole sisejulgeoleku hirmus õpiränne lõpetada. Kuid ülikoolid peaksid kriitilise pilguga üle vaatama oma rahvusvahelistumise poliitika: vaja on tugevamat filtrit välisüliõpilaste vastuvõtule, samuti tõhusat eesti keele õppe programmi.

Ülikoolid peavad mõistma, et nende ülesanne on luua kõik tingimused, et kolmandatest maadest Eestisse õppima saabuvad inimesed ei satuks odavtöö ja paralleel- ühiskonna nõiaringi, vaid omandaksid täisväärtusliku hariduse ja eesti keele suhtlusoskuse, mis annaks parimatele ka võimaluse jätkata spetsialistina meie tööturul.