Eilsel Postimehe arvamusliidrite lõunal küsis kirjanik Mihkel Mutt oma ettekandes, tõmmates paralleeli Kennedy kuulsa lausega «Ma olen berliinlane», kas meie, kogu muu Euroopa, oleme kogu kriisi jooksul tunnistanud: «Me kõik oleme kreeklased».
Juhtkiri: killunemine viib üksindusse
31. jaanuar 2012, 10:53
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võlakriis on välja toonud selle, mida keegi kasvuaegadel endale tunnistada ei taha – hoolimata «ühtse Euroopa» retoorikast oleme varmad üksteisele näpuga näitama ja üksteise eluviiside eripära halvustama. Põhja-Euroopa ütleb, et Lõuna raiskab ja laiskleb, Lõuna-Euroopa raevutseb, et Põhi on oma varasalved teiste arvel täis kraapinud ning nõuab nüüd, et elage «kokkuhoidlikult nagu meie». Lääs heidab Idale ette saamatust ja Ida Läänele piiratust.
Kõigel neil on oma põhjus ja ajalugu, mitmes ka terake tõtt, ent erimeelsustele keskendumine ei aita lahendada majandusprobleeme ega ära hoida Euroopa marginaliseerumist maailmapoliitikas. Hoopis sandistavalt mõjub selline suhtumine Euroopa rikkusele – meie eripäraste kultuuride sünergiale.
Keerulise ajalooga Euroopas on suhted naabrite vahel pingelised nagunii. Ent kui Kreeka ja Itaalia peavad näiteks järgmised sada aastat taluma suhtumist «need ju ei oska arvutada» või kui Ida-Euroopat peetakse jätkuvalt «praktiliselt Venemaaks», siis killustub Euroopa endiselt ega muutu iial solidaarseks riikide ühenduseks, mis oli tema algne idee. Ning iga kord kui majandus on taas languses, tuleb mõrasid üha juurde. Aga killunemine viib üksidusse ning see pole lahendus, vaid probleem, nagu osutas oma eilses ettekandes Siim Kallas. Eesti, aga ka Läti ja Leedu jaoks jääb nii teostumatuks kogu meie rahvusvahelise tegevuse põhimõte – ei iial enam üksi.
Samas ei tähenda see, nagu ei peaks esile tõstma neid riike ja valitsusi, kes on vähemalt omamaise kriisiga toime tulnud, ega tohiks kritiseerida neid valitsusi ja huvigruppe, kes lühinägelikkusest ilmset eitavad. Nii nagu vägivald ei saa olla mõjutusvahend kalapüügi piirangute kehtestamisel, ei saa ka populistlikud loosungid olla rahva ühendajateks.
Pessimistid on püüdnud paralleele leida praeguse ja 1930. aastate Euroopa vahel. Õnneks, nagu osutas oma ettekandes Iivi Anna Masso, ei ole uuspopulism enam toetuspinda kasvatada suutnud. See annab põhjust optimismiks, et eurooplased on ajaloost siiski õppinud ja teavad, et ennast parandada on kergem kui vaenlasi otsida ja süüdistada.
Kui jälle peoks läheb, on tublimad esimesena kohal. Ning loodetavasti on meil siis meeles hoida head-paremat ka neile, kes hiljem saabuvad.