Juhtkiri ⟩ Avaldunud meel

Urmas Nemvalts FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Inimestel on õigus Eestis meelt avaldada
• Meeleavaldus ei tohi alluda provokaatoritele
• Politsei turvameetmed on õigustatud

Politsei turvameetmed meeleavaldusel on kantud mõttest hoida ära vägivalda.

Eesti Vabariigis on igaühel õigus meelt avaldada kas millegi poolt või millegi vastu. Ütleb ju sõnagi «meeleavaldus», et nähtavale ­tuuakse oma meel. Kui aga toimub midagi muud kui oma arvamuse näitamine, siis ei saa enam rääkida meeleavaldusest.

Mitu päeva väldanud ­protestid Tallinnas Toompeal ja hiljem Vabaduse väljakul jäid ikkagi valdavalt meele­avaldusteks. Kokkutulnud inimesed protestisid ­seadusemuudatuse vastu, mis annaks politseile õiguse trahvida piirangute rikkujaid.

Meeleavaldustele tuleb ­peaaegu alati mitmesuguste eesmärkidega inimesi. On neid, kes soovivad tõesti mingisuguses küsimuses oma meelt avaldada. On neidki, kes tulevad lihtsalt uudishimust või igavusest. Ja on ka provokaatoreid, kes loodavad politsei jõuvõtetele ja võimalusele lasta endast ohver tekitada.

Seetõttu peabki politsei olema valmis igasugusteks ootamatusteks. Parem karta kui kahetseda, 2007. aasta pronksiööde kogemused näitasid, et Tallinna kesklinnas tekkis korrakaitsejõudude vähese kohaloleku tõttu võimalus segamatult mitu tundi rüüstata ja laamendada.

Lisaks on ajaloost teada, kus mitmed inimõiguslased – näiteks mustanahaliste eest võitlejad USAs – on lasknud ennast meelega ­vahistada ja tekitanud endast niiviisi meedias võimsa kuvandi. Praegusel sotsiaalmeedia ajastul oleksid sedasorti sõnumid veel tugevamad. Kuid kui toonased inimõiguste eest võitlejad marssisid kindlate väärtuste nimel, on küsitav, kas praegune protest Toompeal ja Vabaduse väljakul kannab mingit sisu. Postimees on juba varem nentinud, et politseile lisaõiguste andmine ei tekita politseiriiki ega riiva kodanike põhiõigusi.

Parem karta kui kahetseda, 2007. aasta pronksiööde kogemused näitasid, et Tallinna kesklinnas tekkis korrakaitsejõudude vähese kohaloleku tõttu võimalus segamatult mitu tundi rüüstata ja laamendada.

Kui väita, et protestijad esindavad eesti rahvast, siis tekib küsimus, keda esindab riigikogu, kes vastavaid seadusi muudab. Rahvalt on mandaadi saanud ikkagi riigikogu liikmed. ­Niiviisi võiksid kõik mingile platsile kogunenud väita, et nad esindavad rahvast. Pealegi on selgunud, et ei protestita üksnes piirangute vastu, protesti üks ninamehi Tanel Gabtšenko soovib saada lausa Eesti peaministriks. See soov võib tunduda anekdootlikuna ja siin juhtkirjas pahatahtlikult kontekstist välja rebituna, kuid ka meeleavaldajad peavad arvestama, et iga nende sõna ja liigutust jälgitakse. Oma tegude ja sõnade eest peab vastutama.

Joon vajalike turvameetmete ja politseivägivalla vahel pole alati üheselt selge. Lisaks ohule, et meeleavaldus võib üle kasvada märatsemiseks, on praegune lisategur koroonapiirangud, mis ei soosi suuri rahvakogunemisi. Võrreldes muu maailmaga on nii meeleavalduste kui ka koroonapiirangute osas Eestil «pikk tee käia», sest peale pronksiööde pole me alates laulvast revolutsioonist näinud väga suuri meeleavaldusi.

Samuti pole me näinud selliseid piiranguid, nagu näiteks Lääne-Euroopas, kus on kehtinud komandandi­tund või ära määratud, kui palju ­tohib endale koju külalisi kutsuda.

Nagu pronksiöödegi ajal on esmane mure hoida ära vägivald ja inimeste vigasaamine. Vereohvrite puhul on raske leida tagasiteed lepituse juurde. Seda peaksid meeles pidama nii meeleavaldajad kui ka politsei.