Inimeste õiglustunde pidev laienemine ja sellest tingitud väärtuste ümberhindamine on paratamatu arengu tulemus, kirjutab kirjanik Olev Remsu
Olev Remsu: headuse teel edasi kulgedes (6)
Võibolla ma eksin – ja parem olekski –, ent mulle tundub, et käimasoleva sadakonna aasta jooksul jõuame uutesse väärtustesse, uutesse sotsiaal- ja individuaalsuhetesse. Mis eile oli veel kahtlane ja mida tehti salaja, on homme vabadus.
Moodsalt väljendudes: toimub paradigmavahetus. Kordub sama, mis sündis kristluse tulekuga, sama, mis leidis aset renessansi ajal ja selle mõjul, enam-vähem sama, mille tõi kaasa Prantsuse revolutsioon. Nimelt väärtuste ümberhindamise.
Millal täpselt Euroopa ühiskonnas nüüdne protsess algas, selle üle jäädakse tulevikus vaidlema. Ilmselt tekivad eri koolkonnad, mis peavad õigeks stardiajaks üht või teist momenti-sündmust.
Meie, eestlaste, eripära on asjaolu, et väljudes sügavalt uuendusvaenulikust (mõned perestroika-aastad ei loe) N. Liidust, sattusime pulbitsevasse meelemuutusesse, mis oli Euroopas juba mõnda aega kestnud. Siit ka meie mõne ringkonna suurem trots, suurem alalhoidlikkus kui mujal, näiteks Lääne-Euroopas.
Jätan järgnevast mõtiskelust koroona täielikult kõrvale, ehkki nii mõnigi vaimulik on kuulutanud, et pandeemia on jumala vits soodoma ja komorra eest, kuhu ühiskond jõudnud.