Andi Hektor: kasulik, pahatahtlik või lihtsalt idioot

Andi Hektor FOTO: Erakogu FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Oleme olnud Nõukogude ikke all, peaksime selgelt mäletama kõiki selle «hüvesid». Peaksime eriti tundlikult aduma seda õhukest piirjoont, mis eristab heasoovlikku idealismi kasulikust idiootsusest, kirjutab kolumnist Andi Hektor.

Lääneeuroopalikus kultuuriruumis vajus see mõiste külma sõja järgsel ajal liigagi kiiresti unustusse. Mul on väga selgelt meeles, kuidas uue millenniumi alguses Uppsala ülikoolis õppides nägin seal sageli T-särke kirjadega CCCP, mõnel veel suurelt ka sirp ja vasar sinna juurde maalitud. Panin üllatusega tähele, et millegipärast ekstrapoleeriti see veider (pseudo)nõukogudemeelsus ka tollase Venemaa ja Putini käitumisele. Seda hoolimata tõigast, et putinism oma seguga rahvuslikust kauboikapitalismist, konservatismist ja õigeusumeelsusest peaks igal korralikul vasakpoolsel inimesel ihu vastikusest värisema panema.

Eks üks põhjus on selles, et lääneeuroopalik naiivne vaade Venemaale on palju sügavamate juurtega kui lihtsalt 20. sajandi kasulik idiootsus. Isegi lääneliku humanismi isa Voltaire jõudis imetleda Katariina Suurt ja Venemaad. Kaugelt paistavadki asjad ilusamad ja romantilisemad. 19. sajandi vene kirjandus avaldas suurt mõju järgmise sajandi Lääne-Euroopa kultuurieliidile, olles ühest küljest ju lähedane ja teisest küljest nii kauge. André Gide, Pablo Neruda, Jean-Paul Sartre… pikk nimekiri suurkujudest, kes idabloki õuduste ees rohkem või vähem silma kinni pigistasid.