Esimest korda II samba raha vabaks laskmisest kuuldes olin väga üllatunud ja ei suutnud mõista idee olemust. Vallas näeme iga päev, kuidas inimesed ei suuda pensionist ja säästudest tasuda hooldekodu tasusid, nüüd II sambasse kogutud raha väljavõtmise võimalusest kuuldes tekkis esmane emotsioon, et tulevikule mõtlemata hakkavad inimesed oma raha välja võtma ja kohalikel omavalitsustel on vaja jätkuvalt leida raha inimestele, kel pensionist ja lähedaste abist hooldekodu tasudeks ei piisa.
Et teema pakkus huvi, püüdsin pidevalt jälgida II samba vabaks laskjate ja vastaste seisukohti. Ja mida aeg edasi (loe: rohkem infot ja argumente on välja toodud), seda enam on minu seisukoht muutunud. Mõeldes Eesti rahva keskmisele kogutud rahasummale II sambas, mille eest saaks inimene olla hooldekodus vaid 6–7 kuud, tekib tõesti küsimus, mis on sellise kogumise mõte. Minu jaoks kõige valusam teadasaamine oli asjaolu, et riigi poolt palju reklaamitud neli protsenti lisaraha maksmine sotsiaalmaksust tuleb tegelikult poole ulatuses minu I samba arvelt. Seega lisaks minu enda rahale lisab riik tegelikult juurde vaid kaks protsenti. Vahepealsel ajal on riik kahel korral peatanud omapoolsed maksed, ehk algsest kokkuleppest loobunud. Tulukused fondides pole kuigi suured, lisaks fondide tasud ka veel maha, ehk tänane resultaat Eesti keskmisest enam teenimise juures pole pensioni osakut oluliselt tõstnud.
