Mihkel Mutt: kas rohutirts võiks midagi sipelgalt üle võtta?

Pildil Mihkel Mutt. Foto: Peeter Langovits

Euroliidu ajutisi tagasilööke ei tuleks üle tähtsustada, vaid ausalt vigu tunnistada ja neid julgelt parandada, tõdeb kirjanik ja kolumnist Mihkel Mutt.

Euroopast rääkides tehakse praegu vahet pika- ja lühiajalistel probleemidel. Esimesed on seotud euroga, teised majandusega laiemalt, selle jätkusuutlikkusega. Ent need mõlemad on omakorda veel millegi ilmingud. See on Euroopa üldine jätkusuutlikkus. Praegune kriis on selle senisest teravamalt esile toonud.

Üks aspekt ainult. Inimeste ja põlvkondade vahelised sidemed on heaoluriikides lõdvenenud. Piltlikult, aina vähemaks jääb emasid, kes leiavad rahuldust mõttest, et nende tütred viivad ellu nende endi noorusunistused, nt saavad baleriinideks. Emad tahavad oma unistused ise teoks teha. Samuti on üha vähem neid, kes usuvad hauatagust elu. Kõigi teadvusse jõuab üha selgemalt, et nemad ise on ainukordsed, siin ja praegu. Seega tuleb kõik ka siin ja praegu kätte saada. Sellepärast võtavad ka kuuekümnesed emad balletitunde.

Kui kuuleme, et kusagil lüüakse kellelegi hingekella, siis tänapäeval me küll seisatame aupaklikult, sest oleme kasvatatud inimesed, aga me siiski ei arva, et seda hingekella lüüakse ka meile. Meie oleme ju veel olemas, teel balletitundi. Ja kui me oleme hetkel töötud, siis läheme kuulame järele, ega kellamehe leping varsti ei lõpe ja kas sinna kohale toimub avalik konkurss.

Euroopa pingestuvale sotsiaalhoolekandesüsteemile johtuvad siit Hamleti küsimused. Kas on õigus nõuda, et üks põlvkond ohverdaks ennast, «sööks kartulikoori» – selle nimel, et tulevastel oleks lahedam elada? Või vastupidi: kas ühel põlvkonnal on moraalset õigust kasvatada võlgu, mille eest peavad maksma tulevased põlved?

Loosung «Vabadus, võrdsus, vendlus!» on pärit Prantsuse revolutsioonist. Ka täna kuuleb seda sõna tihti ühe osa prantsuse eliidi retoorikas. Euroopalik solidaarsus vastandatakse angloameerikalikule individualismile. On sel tõepõhja?

Euroopa riikides, kus tuleb praegu kulusid kärpida, vallandada ja toetusi vähendada, on inimesed tänavatel ja mässavad. Meie ütleme, et nad on sõgedad, kas nad siis ei taipa, et nende elu pole jätkusuutlik? Õige, aga nad mässavad vähemalt osalt sellepärast, et kuigi patused on kõik, peavad tekkinud raskusi valdavalt kandma tavakodanikud, eriti keskklass. Siin kerkib küsimus ühiskonna sisemisest solidaar­susest.
Aga prantslased peavad solidaarsusest rääkides praegu eelkõige silmas rahvusvahelist tasandit, riikide koostööd kriisi lahendamisel.

Juba mõnda aega räägivad finantsistid vajadusest niinimetatud viimase instantsi panga järele Euroopas. Kus oleks nii palju vahendeid, et see rahustaks rahaturud lõplikult maha, nii et riigid saaks uut laenu küsida, ilma ennast protsendimaksmisega laostamata. On arvatud, et selliseks ühispangaks võiks olla piltlikult «eurotsoon tervikuna», see oleks tagatis, mille vastu ikka laenataks. Kui ka sellisest pangast ei peaks saama asja reaalselt, tundub, et selle poeetiline või mõtteline ekvivalent eksisteeris valgustatud euroeliidi kujutluses. Selle panga ja sealse valuuta nimi oligi solidaarsus – solidaarsus Euroopa riikide ja rahvaste vahel.

Seoses praeguse kriisiga on kaks võimalust. See kas toob Euroopa riigid üksteisele otsustavalt lähemale, tsementeerib liitu või vastupidi, süvendab enda huvide esiplaanile seadmist, kasvatab barjääre. Solidaarsus ei ole Euroopast mingil juhul lõppenud, aga seda pole ka nii palju, kui vahepeal loodetud. Vana tõde, et kui üldiselt läheb hästi, siis on ka ülevatele tunnetele rohkem ruumi. Kui ei lähe nii hästi, siis muutub suhtumine kainemaks. Praegu täheldame, kuidas nende riikide suhtes, keda tuleb rahaliselt järele aidata, valitseb paremal järjel olevate riikide võimueliidis poliitkorrektselt hooliv hoiak, millesse aga sugeneb juba ka distantseeruvaid noote. Laiema avalikkuse meeleolud on veel palju enesekesksemad.

Kas pole nii, et kui kusagil kellelgi (rahval, ümberpiiratud linnal, ülestõusnutel jne) on raske seis, siis kuuleme kellegi hüüatust: «Me kõik oleme selle maa või rahva liikmed.» (Kuulsaim näide on muidugi Kennedy: «Ma olen berliinlane.») Aga kas me oleme kordki viimase kahe aasta jooksul kuulnud: «Me kõik oleme kreeklased.»?

Mõtleme korraks veel Kreekale. Ma ei arva, et ülejäänud riigid saaksid finantsmajanduslikult tema suhtes teistmoodi käituda või peaksid käituma. Aga kui räiged meeleolud seda avalikkuses saadavad! Vesi tõmmatakse peale maale, mis on Euroopa kultuuri häll, kust on pärit tsivilisatsioon, millele me tänini tugineme. Kuigi geneetiliselt mitte enam täielikult, aga sümbolina on tegemist rahvaga, kes on andnud inimkonnale Sokratese, Platoni ja Aristotelese. See aga ei loe meile midagi. Antiik-Rooma ja Itaaliaga on põhimõtteliselt samamoodi.

Hea küll, see näide on ülepakutud, esivanemate saavutustega ei saa õigustada vajakajäämisi olevikus. Aga see sobib iseloomustamaks, kui teisejärguline on praegu Euroopa probleemide lahendamisel kultuuriline aspekt. Pean silmas kultuuri laiemas tähenduses (mitte kui kunsti), tasandit, kus see seostub rahvusriigi ideega, inimeste vastava identiteediloomega.

Ses suhtes võime Euroopas täheldada kahesugust suundumust. Kui «ülalt» vaadata, siis ühelt poolt näeme muretsevat-hoolitsevat suhtumist rahvuskultuuridesse. Alates sellest, et kõik keeled on Brüsseli tribüünidel nominaalselt võrdsed, kuni üldise tundlikkuseni rahvusvähemuste õiguste, kultuuriautonoomiate jne suhtes.

Teiselt poolt on kaugemaks eesmärgiks ikkagi olnud rahvusriikluse ületamine. Euroopa Ühendriigid on ju varjatult kogu aeg taamal virvendanud.

Kahetine on suhtumine ka altpoolt vaadates. Euroopas on piirkondi, kus rahvusriiklus traditsioonilises tähenduses, defineerituna keele, ajaloo, religiooni kaudu, on tänini relevantne (nt Balkanil). Aga tervikuna on see tendents langev. Mitmel pool, kus väliselt paistab olevat tegu rahvusriikluse problemaatikaga, pole rahvus tegelikult peamine. Sest seda ei ähvarda miski. Brüssel valvab selle järele, et kõikidele jääksid alles niihästi nende kapukad kui ka kõrgkultuur. Aga see ei «koti» inimesi. Nende jaoks on tähtsam õigus oma majapidamisele, võimalus seda peremehena ise juhtida ja kontrollida. Tähtsam kui rahvusriiklus on omariiklus – just sellest ei taheta loobuda

Ca 30 protsenti šotlastest tahab Inglismaast eralduda, aga mitte sellepärast, et nende kultuuri ahistataks, vaid kuna neile tundub, et nad saaksid iseseisvalt oma asja paremini aetud. Ega flaamid ja valloonid vihka teineteist rahvuse, keele või kultuuri pinnal. Aga üks pooltest arvab, et peab teist ülal.

Ka Eesti omariiklust ei säilita enam niivõrd kultuur ja keel kui kõige laiemas tähenduses majanduspoliitilise eliidi (teisisõnu: ettevõtlike inimeste) huvi säilitada oma karjamõis, kus ise valitseda ja majandada. Suhelda Brüsseli ja teiste maailmakõrtside juures teiste peremeestega nagu formaalselt võrdne võrdsega. Kahtlemata meeldib ka paljudele riigikodanikele oma mõisas päeviliseks käia.

Viimase aja kõige olulisem muutus Euroopa vahekordades on seotud Saksamaaga. Kõik vaatavad tema poole. Muidugi lasub ka Saksamaal moraalne kohus olla solidaarne. Aga on kummaline, mis toonis sellest rääkima kiputakse. Nagu oleks Saksamaa sõna otseses mõttes võlgu. Niihästi oma ajaloolise süü kui euro abil röövellikult rikastumise tõttu. (Seoses viimasega unustatakse, et euro on ainult kümme aastat vana, Saksa majandus oli ammu enne seda Euroopa tugevaim.) Kriisis ja ohuseisundis käitutakse irratsionaal­selt. Süüdlast otsitakse väljastpoolt. Kreeka avalikkuses velmatakse ju Saksamaa natsiminevikku. Ka mõne teise maa meedias on räägitud Neljandast Reichist. Muidugi on ka viisakamas vormis üleskutseid, nagu Poola välisministrilt.

See kõik paneb mõtlema, mis toimub praegu sakslaste kollektiivses teadvuses või alateadvuses. Raske on kujutleda, et neile suunatud pilgud, niihästi altkulmu kui ka lootusrikkad, jätaksid oma mõju avaldamata. Seoses sellega peaks lähemalt vaatlema Saksamaa ees tuntavat hirmu.

Brüssel või troika käsivad mõnel riigil kärpida kulusid ja teha «juukselõikust». See on vajalik, aga siiski mitte eesmärk omaette. Sellega peaksid kaasnema niihästi majanduse strukturaalsed reformid kui eluviisi ja suhtumise muutus.

Rohutirtsu-mentaliteet peab Euroopas segunema mõistlikus vahekorras sipelgamentaliteediga. Seda tuleks rohkem rõhutada. Paraku ei söanda omad valitsejad seda teha. Nad ütlevad, et «seadke suu seki järgi», aga mitte, et «parandage meelt». Ja teised riigid ei söanda seda ammugi, sest seda võidakse võtta rahvusliku solvanguna. Ja nii on karta, et kõik läheb poliitkorrektsuse vaimus vanaviisi edasi ka pärast euroraha tulekahju kustutamist.

Euroopas kasvavad pinged elulaadide vahel. Portugali sotsialist Ana Gomes kirjutas: «Me oleme alati nõus euroopaliku Saksamaaga, aga mitte kunagi saksamaaliku Euroopaga.» Kummaline: Prantsusmaa on sageli rääkinud vajadusest säilitada traditsiooniline prantsuse elulaad. Samas ei meenu, et Saksamaa oleks kunagi valjusti rääkinud saksa elulaadist, veel vähem selle levitamisest. Ometi kardetakse juba praegu, et Saksamaa tõus ja mõju jätab nad tulevikus ilma nende senisest rõõmust.

Ehk tuleks mõelda, kuidas panna inimesi oma ellusuhtumist muutma, ilma neid seejuures solvamata.

Paneuroopalik eliit on oma võimalusi üle hinnanud. Inimeste ja nende koosluste käitumist on võimalik rafineerida, aga muuta saab seda üksnes teatud piirini. Selles ei tule näha traagikat. Katse ja eksituse meetod kuulub euroopalikku vaimsusse. Euroopa Liidu projekti puhul ei maksa ajutist tagasilööki üle tähtsustada, vaid ausalt vigu tunnistada ja tegelda julgelt korrektsiooniga.

Kuigi Eestis on niigi raske, mõelgem «lohutuseks» kreeklaste hingeelule. Sealne ühiskond reageerib toimuvale kui rahvuslikule alandusele, kui väljakuulutamata sõjale enda vastu. Neid meeleolusid ei väljenda üksnes inimene tänavalt, massid, ja populistlikud poliitikud, vaid samasuguses agressiivses kaitseasendis on rääkimas-kirjutamas ka paljud nende ajakirjanikud ja teised intellektuaalid. Kõigest sellest on Eestit säästetud. Ometi – Heinrich Heine on kirjutanud, kuidas üks isik juhtis ta tähelepanu sellele, et «looduses on kõik otstarbekas ja kasulik. Puud on jumal loonud sellepärast rohelised, et roheline värv on silmadele kasulik, ja veised on loodud sellepärast, et loomalihast valmistatud puljong annab inimesele jõudu». Heine nõustus, lisades, et «jumal on loonud eeslid sellepärast, et inimesed saaksid ennast nendega võrrelda».

See meenub mulle, kui meedia Eestit jälle eeskujuks toob ja Edward Lucas meile õlale patsutab. Tekib kahtlus, kas meid polegi vaja peamiselt selleks, et pillajad saaksid meid endaga võrrelda või meile viidata – näete, see on siiski võimalik.

Muidugi ei tohi kiituse tähtsust väikerahva puhul alahinnata. Ka suurim euroskeptik tunneb ennast natuke kõrvust tõstetuna, kui mõnes maailma loomaaias elevant kaugelt tema suunas londiga viipab – «näete, sealt tuleb see, kelle riigil pole võlga», ja seda loomaaia teiste külastajate kuuldes. Kahtlemata on vastav asjaolu meie jaoks pisuke uhkuseallikas ja aitab natukegi luua ühistunnet. Aga seda ei tohi ülehinnata. Võla puudumine avaldab suuremat muljet spetsialistidele kui tavakodanikule. Viimane küsib: mis kasu on ausalt mängimisest – kui suur hulk inimesi elab vaesuses?

On muidugi väga tõenäone, et kui Eesti ei oleks ausalt mänginud, siis ega me rikkamad ikka ei oleks. Ainult et lisaks muudele hädadele oleks enesetunne ka veel nigel. Aga see argument on loogiline ja selle mõju igapäevaelus nõrgeneb. Riigi juhtorganite poolt meie võla puudumise kui isoleeritud fakti liig sagedane rõhutamine, ilma et sellega kaasneks üldise kehvuse möönmine ja solidaarsusekella tila pihta löömine, võib tekitada trotsi ja hakata vastu töötama.

Meenutagem üht Berlusconi viimast lõõplauset: «Mis kriis? Vaadake, lennujaamad ja restoranid on rahvast täis!» Eestil ei ole võlga, aga meie restoranid on tühjad. Osalt on see seletatav elustiiliga. Ikkagi võib jääda mulje, et meid peetaksegi mingiteks munkadeks või askeetideks, kes loomupäraselt lepivad piskuga ega tahagi lendavasse restorani. Aga nad ju tahavad.